Aprilli esimesel nädalal oli Läänemaa Ühisgümnaasiumis võimalus end taas proovile panna tõelist talenti nõudvatel aladel nagu näiteks aja peale sibula söömine või teki tekikotti panemine. Eksperimendi mõttes panin mina, Madleen Vapper, end kõigile võistlustele kirja, et need ka teieni tuua ning omal nahal üle elada.
Esimesel päeval ootasid mind ees kolm ala: söögipulkadega nööbikommide söömine, sõnade tagurpidi ütlemine ning aja peale sibula söömine. Söögipulkadega nööbikommide söömise osas tundsin ma end üsna kindlalt... kuni see päriselt kätte jõudis. Tuleb välja, et see ei olegi nii lihtne kui paistab. Siiski sain vähemalt mõne kommi söödud, seega täielikku palehäbisse ma ei pidanud surema. Sõnade tagurpidi ütlemise osas tundsin ma end veelgi kindlamalt - eriti kuna tegemist oli vaid viiest tähest koosnevate sõnadega. Nali naljaks, kogu rahva ees tuli selline halvav närv sisse, et enam ei suutnud ma neid sõnu isegi mitte õigetpidi öelda. Sibula söömisele registreerumist kahetsesin ma juba esimesest hetkest saadik. Tuleb aga välja, et see oli päris... okei. Nagu sööks õuna. Kahjuks ühel hetkel lõi sibula teravus sisse ning teine kurb järelmõju oli see, et ükski inimhing ei suvatsenud end järgneva 48h jooksul minu lähedusse sättida.
Teisel päeval ootasid mind ees juba uued katsumused. Siis oli vaja edukalt sooritada huulte abil pastakate pudelisse panemine, pallikõks ja trepijooks. Iseenesest oli väga arendav päev, sest nii häbiväärne kui see ka ei oleks, ei olnud minusugusel neiul mitte õrna aimu ka, mis asi see palli kõksimine peaks olema... noh vähemalt sain selle uue teadmise juurde. Pastakate pudelisse panemise osas näen ma endil isegi tulevikku. Tõenäoliselt möödub see suvi pastakaid pudelisse toppides, et järgmine aasta mingigi võistlus kinni panna.
Kolmas päev möödus minu jaoks üsna valusalt. Esimeseks alaks oli rattal tasakaalu hoidmine. Kahjuks olen ma vist pikkuses Läänemaa miinimum ning ratas oli minu jaoks liiga kõrge. Teate seda tunnet, kui ratas on teie jaoks liiga kõrge ja te kukute sealt maha nii, et üks jalg on ühel ja teine teisel pool ning seal vahel on pulk? Ei tea? Ärge tahtke ka teada. Läbi valu panin siiski kokku ka pastakad ja tegin ära kätekõverdused. Pastakatega on mul lausa jumalik kokkusobivus, sest ka pasakate kokkupanemine läks üsna edukalt... siiski mitte piisavalt. Taaskord leidsin ala, mida suvel harjutada. Kätekõverdusi tegin ma enda jaoks palju. Kui ma minuti jooksul 26 kätekõverdust ära tegin, pidin ma peaaegu et rõõmust lolliks minema... kuni ma aru sain, et teised neiud suudavad minuti jooksul üle kolmekümne kätekõverduse teha... siiski ootan veel siiralt kehalise kasvatuse hinnete alla ühte viit trepijooksu läbimise ja nende võrratute kätekõverduste eest, sest uskuge mind - te pole nii ebasportlikku neiut veel varem kohanud.
Neljanda päeva pidin ma kahjuks eelmise päeva rattaõnnetuse tõttu enda jaoks välja jätma. Veidi oli kahju, sest olin kindel, et teki tekikotti panemine võib just see minu talent olla - olen ju naine. Kui aga hiljem vaatasin üle videosid sellest, kui nobedalt teised seda tegid... eip... jumalad tänatud, et ma koolis polnud ja endale häbi ei teinud! Tekstsõnumi kirjutamise häbist päästsin end samuti. Nimelt olen ma see vahva inimene, kes on siiamaani keeldunud endale nutiteleoni ostmast, niiet olgem ausad, et ka see võistlus oleks minu jaoks äärmiselt piinlikuks kujunenud.
- Kristina Zubkova (10.H); Liisa Rootare (11.H); Liis Kerstin Aumere (11.H); Eero Eks (11.H); Hanna-Liina Salumets (11.H); Hanna Kurg (11.H); Karl Jakob Nöör (11.H); Madleen Vapper (11.H)
