kolmapäev, 1. aprill 2020

Luuletused kogumikust "Kirjad vanaemale"

Liisalota Kroon (11. humanitaar) kirjutas imelised tekstid, mõeldes oma vanaemale, keda ta kunagi pole kohanud. Osalt proosa, osalt luule, aga alati südamest ja südamesse. :)


KIRJAD VANAEMALE

Ma olen alati mõtisklenud, milline sa olid. Kuidas su lillelõhnalised juuksed päikese käes helkisid. Kuidas su hääl kõrvu paitas. Ning kuidas me oleks läbi saanud.
Aga kunagi pole sul liiga hilja mind tundma õppida. Kirjutan sulle, aga ära vaevu vastama.

Saadan aja sulle laulma!


SULLE
Kas võin Sind üldse sinatada
Või Te eelistate “Teie”
Eelarvamuste uputuses
tõmbasin endale kombed kurku

Saadan rõõmu sulle õhkama!


LIND
Kuigi sa lennuvõimetu lind
Ihkab taeva poole su rind
Leinad kui taas käes on sügis
hüljatuks jääb pesakast siis

Aina sisendad kuis kehvem sa
Sest taevakaareks sul sai maa
Pisarast härmatiseni vead
Kui lõpuks eesmärgi sead

Sooja rändad põhja poole
Sihiks võtad õnne, hoole
Tali tuli, tee jäi kauge
Süda valus, meel on rauge

Põhjatuule külmad noodid
Kannatad kõik viimsed hoobid
Õnnetust sai õnnelik
Koduks taevakaare tipp


Saadan linnud sulle lendlema!


KAS ARMASTAD?

Kas sa armastad mind? Me pole kohtunud, aga sinu hing mul voolab veres. Olen tükike sinust. Kas sa armastad ennast?

Saadan tuuled sind kallistama!


LOOTUS
Lootus on lootusetu viis kasvatada seemnest hiis.


Saadan lootuse sulle õitsema!



H I N G E D
Vanad räämas majad on kui hinged
Vaimud, kes on lahkuma kanged
Sest kahetsusest mõttehanged
On tekitanud lõputud pinged



Intervjuu vanaisaga
“Silmad kui rosinad”
vastas vanaisa

“Kollased gerberad”
ta lisas
“9 laenatud aastat”
klomp kurgus
“Iga hinge see laastab”
süda valjult ulgus
“lõputu siirus”
pisar silmis
“Läinud kui kiirus”
mõtles, ta polegi filmis

Saadan lilled sulle lõhnama!


...
Aeg oli teine


AEGLUUBIS
Ma mõtlen möödunust aegluubis. Iga minevikus hingatud õhu sõõm tundub nii aeglaselt kopse toitvat. Iseg,kui ma kirjutaks minevikust aegluubis, oleks lugejale, nüüd siin  ja praegu see tekst tavaline. Tean, et see on lollus, aga mõtlen sinule aegluubis.

Saadan hetke sulle veinima!




viin mõtted sinu aega:
Kuidas su kleit lendleb
iga selle sats
püüab hetke korraks kinni

Kuidas iga sinu naerukild
hetkeks vaigistab toa
lämmatab hingelt vaesemate kurbuse

Saadan naeru sulle kajama!



KAS RÄNDAD?
Tahtsin teada, kas nüüd sa ka reisid? Või oled alati siin, meie juures?

Saadan aja sulle seisma!


...ja  õielehed kukkusid nii varmalt, et ei jõudnudki nuusutada
Saadan lilled sulle virguma!

TEINE RIIETUS, SAMA SISU
igavene puhkus
igavene uni
viimne tund
minek
surmatund
minekutee
ots
lõpp
eluots
lahkumine
viimne uni



EILE KAHEKESI

Eile üksi kodus
Õhtu pimeduses
Kui äkki polnud üksi…

Puude vari seinal
Kääksuv aiavärav
Tuule räsitud oksad

Kas käisid külas?
Tulid "head ööd soovima"
Head und, maga sügavalt

MILLEST OLED PRII
Dilemmad, mured
elavate mustatud
maailmas kinni


Saadan rahu su juurde!


TAHAN USKUDA
Tahan uskuda, et sa pole kaugel
Tahan uskuda, et hoiad mind
Tahan uskuda, et silm sul minul peatub
Tahan uskuda, et oled tagasi
Tahan uskuda!

Saadan sulle…

RAHUTU
Istun õhtuhämaruses
vaikus tõmbab mind endasse
kirjutusmasina tõks ja tõks
nagu süda ärevusest peksaks
mõte keerdub teist rada pidi
paberi kortsutamisest sahin
mõte keerdub kolmandat rada pidi
nimetissõrme otsas kükitab verepiisk
mõte keerdub neljandat rada pidi
terve kiri on rikutud, lirts lärts
mõte keerdub viiendat rada pidi
tõks tõks
süda ärevalt peksab



Aitäh, et kuulasid, mis mul öelda oli. Ma pole kindel, kas mu hüüe jõudis sihile või keerleb see koopa sügavuses, otsides kõrva kuhu kodu istutada. Siiski tekkis minus kerge ja pehme tunne, justkui oleksid siin praegu ja vaatad kuis kirjutan sulle. Aitäh!

LÕPP
Kui iga lõpp on uue algus
siis, mis toob lõputu salgus


pühapäev, 29. märts 2020

Järjejutt: Mälestus

Alates tänasest hakkab ilmuma järjejutt, mida kirjutab Laura Mägi 12.H klassist. Tegemist tundub olevat psühholoogilise põnevikuga. Haarav lugemine igatahes! Järgmised peatükid hakkavad ilmuma E, K, R. Head vaheldus distantsõppimisele või -tööle  :) Nauditavat lugemist!

1.

Ma mäletan seda, nagu oleks see olnud eile. Tema jääkülmad käed. Lubivalge nägu. Minu näkku kuivanud pisarad. Tema elutu, kuid puhkav nägu. Nii rahulik. See oli viimane kord, kui teda nägin. Ma polnud teda kunagi nii rahulikuna näinud, puhanuna. Kui ta veel elus oli, polnud tal kunagi aega puhata või elu nautida. Nüüd siis on. Elu on ettearvamatu. Tema elu oli seda veel eriti. No kes see käskis tal seda rada minna? Ju ta ise soovis seda. Surma.
Tol päeval tuli ta higist nõretades koju. Närviline, näost punane, paanikas. Ma sain kohe aru, et midagi on valesti. Ta tormas minust midagi ütlemata mööda. Avas relvakapi ja jooksis uuesti minema. See polnud esimene kord, kui ta nõndaviisi tegi. Ometi oli see viimane. Polnud tavaline, kui ta tuli koju ja sai rahulikult hingata, ikka olid tal varjud järel. Keegi haudus kättemaksu, keegi tahtis midagi välja nõuda, keegi tööd pakkuda. Alati oli midagi. Alati oli keegi, kelle eest põgeneda või kelle poole joosta. Tookord tegi ta vale valiku.
Ma mäletan seda veel nii hästi. Olin just toidu valmis teinud. Spagetid. Tema lemmikud. Peale rasket tööpäeva oli lausa hädavajalik midagi head süüa. Ta ei jõudnudki neid maitsta. Kui ta uksest oli välja tormanud, helistasin kohe agentuuri. Samal ajal, kui kõne kestis, otsisin ka oma relva ning püüdsin rahulikuks jääda. „See on viimane kord, kui lasen tal ise asju korraldada! Mitte üks kord enam!“ Mul oli õigus. See oli viimane kord, kui tema asju ajas. Viimane kord, kui ta üldse midagi ajas. Mida kõike ma ei annaks, et tal neid kordi juurde tuleks.
Külmad käed. Rahulik nägu. Nagu oleks olnud tegemist täiesti tavalise inimesega. Inimesega, kellel on pere, sõbrad, normaalne töökoht. Ta lamas seal nagu üks teistest inimestest. Samasugune nagu kõik teised koolnud. Keegi ei saanudki arvata, et tegemist polnud tavalise inimesega. Kõik oli just nii korras, nagu ette oli nähtud. Ma polnud teda vist kunagi nii kenana näinud. Armid olid peidetud, silmade all kotte polnud. Isegi huuled ei tundunud lõhkised. Oleks tal silmad avatud, oleksid inimesed märganud tema erivärvi silmi, verest täisvalgunud silmavalgeid. Isegi maniküür oli tehtud. Polnud haisugi mustadest küünealustest. Lõhki kraabitud kätest. Kuivanud verest. Ta nägi valja nagu kunstiteos.
Me ei olnud pea kolm päeva sõnagi vahetanud. Olin otsustanud, et tol õhtul, spagette süües, teen talle ettepaneku. Ettepaneku muutuda. Vahetada eriala. Luua pere. Ma polnud talle juba nädalaid öelnud, kui oluline ta minu jaoks oli. Olin võimalused käest lasknud. Viimane asi, mis talle meie vestlustest meelde võis jääda, oli kolme päeva tagune vaidlus teemal – kumb on kasulikum, kas tukk või puss, kui tegemist on lähivõitlusega. Päris tavaline vestlus, kas pole. Me polnud tavalised. Tema polnud. Tahtis ta seda või ei, aga minu tiris ta endaga kaasa. Tihti pidin mina tema vigu parandama, rivaale lepitama, kellegi ära kaotama. Mäletan veel esimest korda, kui nägin teda tukk peos. See oli hirmutav. Uskumatu. Nüüd oli see pigem tavaline. Kuni tolle õhtuni. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Hirmul. Tema oli see, kes pani teisi kartma. Ja nüüd.. Kartis tema.
Kui olin oma relva üles leidnud ning suutnud ta asukoha ära positsioneerida, jooksin ruttu autosse. „Ma jõuan veel. Pean jõudma!“ korrutasin endale terve tee, kui mööda kitsaid tänavaid kihutasin. Iga kogu, kellest möödusin, tõi külmavärinad peale. Ma pole kunagi jumalat uskunud. See ei tule selle töö puhul kasuks, aga ma palvetasin. Terve tee palvetasin ja lootsin, et ta on veel elus. Jõudsin ühe ööklubi ette ning jooksin autost välja. See jäi veel tööle, aga mind ei huvitanud. Kes tahab, võib selle ka minema ajada, võtmed ees, auto soojas. Mul oli ainult üks mõte peas - pean jõudma õigeks ajaks.
Baarmen oli vana tuttav. Muidu sõbralik mees, aga valesse seltskonda sattunud. Ikka ta rääkis, et läheb ära. Ei läinud. Ta oli juba liiga sügaval. Siit on üldse raske ära minna. Selga keerata. Siin äris ei käinud asjad nii ja ta teadis seda. Me kõik teadsime. Too õhtu oli baaris väga pingeline õhustik. Kohe, kui letini jõudsin, osutas baarmen käega personaliruumi poole. See oli meie koosolekutetuppa viiv salaruum. Pisaraid tagasi hoides tormasin sisse. Ma teadsin, et olin hiljaks jäänud. Vastasel juhul oleks baar maas lebavaid inimesi täis. Tema istuks tagumises lauas ja jooks viskit. Nii nagu alati.
Ma polnud veel konverentsisaali jõudnud, kui kuulsin karjuvaid hääli. Tema häält ei kostnud. Kui ukse avasin, käisid lasud. Tuba oli paksu suitsu täis. Kuulsin karjumist ja oigeid. Keegi tormas minust mööda, lükates mu põrandale. Ma ei teinud ainsatki häält. Ma nägin ta helesiniseid tosse põrandal. Roomasin nende poole. Ta vaatas mulle otsa. „Ei!“ ja ta pilk klaasistus. Oligi kõik. Peaaegu. Mehed karjusid. Alarm läks tööle. Mitte väga palju hiljem jõudsid kohale ka kiirabi töötajad. Mitte need tavalised, vaid spetsiaalsed. Need, kes olid harjunud nägema sõelapõhjaks lastud inimesi. Arst oli mu tuttav. Ta toetas oma käe mu õlale. Lohutas. Ma teadsin, et pidin kaduma enne, kui politsei kohale jõuab. Aga ma ei suutnud. Ma lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta.
Matused olid paar päeva hiljem. Rahvast polnud palju. Töökaaslased. Sõbrad. Tuttavad. Paar võlanõudjat. Pastor. Kokku oli meid kümme. Sellise ameti puhul on see tavaline. Mida väiksem on sinu sõpruskond, seda turvalisem sul olla on. Tutvused olid head, kuid lähedasi sidemeid püüti võimalikult vähe moodustada. Iga sõpra sai sinu vastu kasutada. Iga oluline inimene oli tööriist, mille abil infot välja nõuda. Sõber võrdus nõrkus. Kõik avaldasid kaastunnet, kuid liiguti kiiresti edasi. Selline oli meie igapäevaelu. Keegi suri, keegi tuli juurde. Võõrast sai sõber, sõbrast vaenale, vaenlasest laip. Me kõik teadsime, millega end sidunud olime. Need, kes ei teadnud meie tööst ega elu ohtlikkusest midagi, said nädal hiljem teada, et nende sõber, poeg või tuttav oli surnud. Korraldati peied, aga teda ei näinud enam keegi. Olin lasknud ta ära tuhastada. Ükski süütute silmadega inimene ei soovi näha oma sõpra või pereliiget sõelapõhjana.

Tema lubivalgest nahast oli saanud süsimust tuhk. Tema rahulikust pilgust polnud midagi alles. Polnud kuivanud verd, kuuliauke. Oli vaid tuhk. Ja  seegi lendas just tuulde. Ta oli läinud. Läinud igaveseks.   



2.

Kõht valutas. Higi voolas mööda nägu alla. Silmade kõrval oli see eriti valus. Seal olid sügavad haavad. Mu keha oli üleni valudes. Käed nõrgad, jalad tuimad. Kõhus oli veider tunne. Ma polnud seda varem tundnud. Seda pinget, valu. Seda sooja ja samas külma tunnet. Mu pea käis ringi. Süda peksis. Mul oli külm. Mul oli palav. Ma tundsin kõike nii hästi. Ma ei tundnud midagi peale tuimuse. Kord oli valu ja paanika, siis rahu ja vaikus.
See oli päris mitu aastat tagasi. Lamasin lombis. Ma polnud kolm päeva midagi söönud. Selle pärast ma seal ka olin. Olin mitu päeva proovinud selle kohviku prügikastist süüa leida, aga iga kord aeti mind minema. Tookord mitte. Siis jäeti mind sinna surema. Kohviku kokk oli välja tulnud. Karjus. Ähvardas. Tegutses. Ta peksis mu läbi ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, lisas ka oma noaga paar hoopi. Oleks ma sealsamas siis ära surnud! Oleks nii palju kergem olnud. Ta aina naeris. Nautis vaatepilti. Sai järjekordsest rotist lahti.
Mingi hetk ma tõenäoliselt kaotasin teadvuse. Kui uuesti ärkasin, polnud midagi väga muutunud. Veri oli kuivanud. Vihma oli hakanud sadama. Ma ei suutnud end endiselt liigutada. Kõik kohad valutasid. Nüüd olid ka käed tuimaks muutunud. Kuulsin kellegi raskeid samme. Hoidsin silmi kinni. Ootasin. Lootsin, et tulijaks on kokk. Tahtsin, et ta tuleks mulle otsa peale tegema. Hoidsin hinge kinni ja ootasin lööke, pilkeid, mõnitusi. Ma tundsin ta hingeõhku oma näo kohal. Ma kujutasin juba ette, kuidas ta oma lahtise käega vastu mu nägu lööb. Ma juba tundsin, kuidas ta oma rasvaste sõrmedega mu näo üles tõstab. Kuidas ta sülitab mulle näkku. Kuidas ta siis mu pea täie jõuga vastu asfalti lükkab. Kuidas ta tõuseb ja oma jala mulle näkku vajutab. Kuidas ta mu kõhus olevat haava suuremaks tõmbab. Kuidas ta naudib mu kiunatusi, kuni teadvuse kaotan. Kuniks ma siit ilmast lahkun.
Kuidas ma ka ei lootnud, midagi sellist ei juhtunud. Ma ei suutnud oma silmi kinnistena hoida. Mu kohal seisis mees. Mees kaabuga. Ma ei näinud ta nägu. Ma ei näinud üldse midagi peale kaabu. Ta ohkas. Süütas sigari ja kõndis minema. Tundsin, kuidas veetase mu ümber tõuseb. Kuidas aeg möödus. Lugesin numbreid. Mu kõht ei valutanud enam. Miski ei teinud mulle enam muret. Ma teadsin, et see oligi lõpp. Seal mu elu lõppeb. Vihmas. Lombis. Lombis, kust mind välja tõsteti. Ma avasin aeglaselt silmad. Kõikjal oli pimedus. Mul hakkas külm. Ma tundsin uuesti valu. Valu kõhus. Valu kätes. Valu näos. Valu jalgades. Valu isegi juustes. Kõikjalt valutas. Kõik kohad tõmbusid külmast pingesse. Kõik läks kordades hullemaks, kui enne oli. Mis õigusega mind liigutati? Ma oleks seal hiljemalt tunni aja pärast kõik kaotanud. Kaotanud valu. Unustanud tuimuse. Unustanud nälja. Nüüd tuli see kõik meelde. Meelde nii tugevalt, et mu mõistus ei suutnud sellega toime tulla. Nii tugevalt, et mu keha andis alla.
Ma avasin silmad. Vihmast ega märgadest riietest polnud midagi alles. Ma lamasin kellegi majas. Tundsin, kuidas kuskil lähedal olev tuli mind soojendas. Nägin laes Aadama ja Eeva maali. Eeval oli õun käes. Hetk enne paradiisist välja viskamist. Hetk enne kaost. Tuli praksus. Tuul undas teisel pool akent. Kõik oli rahulik. Kuskil tiksus kell. Kauguses oli kuulda kellegi jutusuminat. Mingi ebamäärane lõhn. Ma polnud seda kunagi varem tundnud. Keerasin pead. See oli kohutavalt valus. Aknalaual põles mingi pikk pulk. See lõhnaski. Viiruk. Püüdsin tekki üle nina tõmmata, aga see oli nii põrgulikult valus. Karjatasin. Mu hääl oli kähe. Vaikne. Teistsugune. Ometi piisavalt vali, et hääled teises toas vait jäid. „Pagan. Nüüd nad tulevad ju siia.“ Ma ei tahtnud kedagi näha. Ma ei tahtnud üldse midagi. Inimesed  hakkasid uuesti rääkima, nagu poleks midagi juhtunud. Ma olin tänulik. Sulgesin silmad. Aadam ja Eeva olid endiselt alles. Nad ei kadunudki ära. Eeval oli õun käes.
Ma lamasin seal toas umbes kolm päeva ilma, et oleksin kedagi näinud. See oli hea. Rahulik. Ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Ma ei pidanud nägema haletsevaid nägusid. Hukkamõistu. Mitte midagi. Ma olin uimane. Arvatavasti rohtudest. Valuvaigistitest ja kes teab veel millest. Ma hakkasin oma sõrmi tundma. Tundsin teki raskust oma jalgadel. Kõhtu ma veel katsuda ei julgenud. Ma olin paranemas, aga tundsin end vastupidiselt. Tundsin, et iga päevaga muutun aina katkisemaks. Kõndisin iga päevaga aina lähemale põrgule. Kaugemale paradiisist. Nii, nagu Aadam ja Eeva. Eeva, kellel oli õun käes. Mu elu oli nagu see õun. Teiste jaoks tavaline. Mina teadsin aga, kui mürgine see oli. Ma teadsin oma saatust. Ma pidin seal lombis surema. See oli minu saatus. Keegi mängis minu saatusega. Keegi lõikus mu õuna. Keegi nägi seda mürgist sisemust. Keegi. Ma tundsin end nagu puuhalg kaminas, mida tuli põletab. Kaunis vaatepilt. Vaikne ja ilus surm. Rahustav praksumine, kui halg muutub söeks, söest tuhaks. Lõpp on kõige vaiksem. Kõige soojem. Kõige tumedam. Tundub vale visata kaminale vett. Eriti kui alles on jäänud vaid söed. See takistab eluringi. Ometi nii tehti minuga. Ma olin muutunud söeks. Valmis tuhana minema lendlema. Aga siis tulid nemad. Nad võtsid mult tuleviku, andes mulle selle. Selle voodis lamamise, Aadama ja Eeva vaatamise, viiruki sees elamise. See polnud elamine. See oli tühipaljas eksisteerimine. Ma ei tundnud valu. Aga ma ei olnud ka tundetu. Igatsesin tagasi tänavale. Igatsesin kokka. Igatsesin lööke. Igatsesin halvavat tuimust. Vihma. Ma igatsesin, sest ma mõistsin. Mõistsin tegusid. Mõistsin õiglust.

Ärkasin kellegi puudutuse peale. Tuba oli pime. Ainult kaminas hõõguvate süte valgus. Ma ei näinud maali. Ma ei näinud midagi, aga ma tundsin kõike. Tundsin jääkülmi sõrmi oma kõhu ümber. Tundsin võõra hingeõhku oma nahal, kui ta haava puhastas. Tundsin tema kohalolekut. Tundsin ta pilku. Tundsin ta lõhna. Ma olin tänulik, et toas oli pime. Ma olin tänulik võõrale tema tegude pärast. Ma olin tänulik, et oli öö. Ma olin tänulik, et elasin. Ma polnud varem nii tundnud. Ma olin tuttav tuimusega. Ma olin tuttav vihaga. Ma olin tuttav kõigega, mida üks väärtusetu rott tundma peaks. Millega ma aga tuttav polnud, oli tänulikkus. Ometi olin ma tänulik. Sel hetkel mõistsin, et olin hammustanud õuna. Õuna, mida Eeva hoidis.


3.

Täielikust üksindusest oli möödunud paar päeva. Oli juhtumeid, kui silmad avasin, olin toas üksi, kuid päeva jooksul käidi mind ikkagi vaatamas. Ma ei rääkinud palju. Polnud tuju. Polnud põhjust. Jaksu. Ma vaatasin toas ringi. Kujutasin ette erinevaid stsenaariume. Mis saab edasi? Kes nad on? Miks ma siin olen? Need küsimused jäid mulle. Kui minuga räägiti, siis ainult teemadel söök ja valu. Kord üritas üks meestest mulle ka raamatut lugeda, aga minu tahtliku haigutuse peale ta keeras selja ja läks pahuralt minema. Ma vist riivasin ta tundeid. Vaene mees. Tundus väga karmi olekuga, aga kerge haigutus viis ta rajalt välja. Kahtlane.
            Härra Kaabu käis mind paar korda vaatamas. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Tihti tuli ta õhtul. Segas tuld. Istus tugitoolis ja vilistas omaette. See rahustas mind. Ma ei talunud muusikat. See meenutas liialt mu vana elu. Tänavat. Lompi. Kohvikust kostuvat lõbusat muusikat. Kokka. Valu. Aga see vilistamine – see oli nagu tuul. See oli rahustav. Mõnus. Need õhtud  muutsid mind. Ma võisin silmad kinni panna ning ette kujutada elu. Päris elu. Elu koos perega. Elu majas. Elu soojas. Elu, kus on toit laual. Elu, mis on õnnelik. Elu, mida mul pole kunagi olnud.
            Ma ei teadnud kellegi nime. Eristasin neid tihti välimuse järgi. Nad ei rääkinud endast, oma elust, tööst. See oli hea. Kaabu vilistas. Muskel oli veider mees. Ta üritas mind vist lõbustada. Tema oli see, kes mulle raamatut lugeda proovis. Ta lasi ka muusikat. Rääkis nalju. Need polnud kuigi naljakad. Aga ta oli järjepidev, see Muskel. Kuigi iga tema üritus mu tuju tõsta lasi vett läbi, ei andnud ta alla ja tuli iga kord uudsete mõtetega. See oli huvitav. Ta vist hakkas oma eesmärki saavutama. Ühel hommikul ma ehmatasin ka ise, kui sain aru, et ootan ta külastust. See polnud üldse minulik. Ma ei naera. Ma pole selline. Mul pole põhjust naerda. Aga ta järjepidevus oli totter ja mingil määral isegi mõjus. Ta oli nagu vesi. Vesi, mis minusugust kivi uuristas. Tasa ja targu. Vähehaaval, aga siiski. Nad kõik lihvisid mind ümber. Muskel ja Kaabu eriti. Punane oli vähe teistsugune.
            Ma mäletan, kui ta kord mu sidet vahetas. Ta lükkas meelega oma küüned mu peaaegu tervesse haava. Punane oli väga kahepalgeline. Ta justkui oleks pidanud mind ravima ja aitama mul taastuda, aga samal ajal ta ka tegi mu olukorda hullemaks. Üleeile võttis ta mu pea ümbert sideme ja asendas need plaastritega. Muidu hea lüke, aga plaastrid pani ta pooleldi mu silmade peale. Punane nagu nautis oma võimu minu üle. Ta võis mida iganes teha minuga ja ma ei saanud talle vastu hakata. Mul polnud häält. Mul polnud õigust arstiga vaielda. Mul polnud üldse selles majas, selles toas mingeid õigusi. Nemad olid bossid. Mina lihtsalt olin seal. Lebasin. Mõnikord ma ei tundnud end nii halvasti. Mõnikord. Aga seda oli harva. See oli õhtuti, kui ma olin üksi. Kui keegi ei hinnanud mind oma pilguga. Kui ma ei tunnetanud endale suunatud hukkamõistu. Kui ma ei pidanud kellegagi seda tuba jagama. Kui ma sain rahulikult kuulata tule praksumist kaminas. Tuult akna taga. Vaadata otsa Eevale. Nendel hetkedel ma tundsin rahu. Rahu, mida tõi ka Kaabu. Oma vilistamisega. Selles oli midagi rahustavat.
            Sellest saati, kui Kaabu õhtuti mind külastas, polnud mul enam luupainajaid. Ma sain rahulikult magada. Ma arvan, et teised said ka sellest aru. Alguses pidi Punane pea iga öö mu juures käima, sest ma ei suutnud magama jääda ja ajasin neid oma häälitsustega üles. Muskel püüdis mind päeval rahustada, Kaabu õhtul ja Punane. Punane tõi luupainajad tagasi. Tal oli kombeks mulle kõrva sosistada. Sosistada sõnu. Sõnu, nagu valu. Kokk. Vihm. Lomp. Üksindus. Tühisus. Tihtipeale lõppesid tema jutustused minu pisaratega. „Seda ma arvasingi. Sa oled nõrk. Sa oled mitte keegi! Ma ei saa aru, miks sa seal lombis surra ei võinud! Keegi ei taha sind siia.“ Alguses oli mul kõik nii värskelt meeles, et piisas paarist üksikust sõnast. Hiljem kulus neid rohkem, kuid ta sai alati mida soovis. Mul tekkisid paanikahood. Ma ei maganud. Ma polnud nõus sööma. Ma magasin. Magasin ka päeval. Magasin silmad lahti. Magasin, et ei peaks teda taluma. Sellest ei piisanud. Ta tuli ikka. Tuli ja terroriseeris. Nautis oma võimu.
            Asi läks nii kaugele, et mu olukord halvenes. Asi võis olla ka mädanikus mu haavas, mille Punane sinna lasi. Asi võis olla tema terroriseerimises. Asi võis olla minu paanikahoogudes. Asi võis olla lihtsalt passimises. Asi võis olla kõiges ja mitte milleski. Ma lamasin. Ma olin hullemas seisus kui varem. Kui ma varem ei suutnud süüa, siis nüüd ma lihtsalt ei söönud. Kui ma varem olin valudes, siis nüüd ma tekitasin omale valu. Kui ma olin varem tuim minevikust, siis nüüd olin ma tuim olevikust. Ma ei suutnud seal majas enam olla. Punane oli teinud suurepärast tööd. Ta oli mind hullumiseni viinud. Ta oli tugevam, kui ma arvasin. Tugevam kui Kaabu ja Muskel. Tugevam, sest tal oli õigus. Ma olin nõrk. Ma olin mõttetu. Ma olin tuim. Ma olin koormaks. Ma oleks pidanud surema.
            Kell oli just kaks saanud. Tuba oli pime. Vaikne. Tuli kustunud. Ainult akna taga vilistas tuul. Oksad peksid vastu akent. See oli perfektne õhtu. Ma olin mitu ööd proovinud end liigutada. Vaikselt. Käsi, jalgu, pead. Ma olin kontrolli tagasi saamas. Tõusin ettevaatlikult istukile. Kuulatasin. Kõik oli vaikne. Tõmbasin teki ümber ja tõusin püsti. Pea hakkas ringi käima. Pilt läks mustaks. Aga seda vaid hetkeks. Toetasin voodile. Seisin seal mõne aja ning lükkasin end eemale. Üks. Kaks. Tasakesi. Kõndisin aeglaselt aknani. Katsusin linki. See oli jääkülm. Klammerdusin lingi külge. Selle külmuse külge. Ma polnud kuid mitte midagi tundnud. See külmus oli tõenduseks, et ma polnud täielikult kadunud. Aga see pidi muutuma.
            Kusagil lõi kell neli. Ma olin kaks tundi seisnud. Seisnud ja mõelnud. Õues oli vihma hakanud sadama. Nii nagu viimane kord, kui õues käisin. Väljas oli torm ja ma nautisin seda. Keerasin linki. Ümisesin üht viit, mida Kaabu tihtipeale vilistas. Mulle meenus Muskli kohatu nali. Punase solvangud. Avasin akna. Tuul ja vihm tõukasid mu hetkeks aknast eemale. Ma polnud sellega arvestanud. Sulgesin silmad. Nägu oli märg. Pisaratest ja vihmast. Ümisesin valjemini. Valjemini. Astusin akna juurde. Panin käed aknalauale. Naeratasin. „Nii peab see olema. Vihmas algas. Vihmas lõppeb. Tormiga. Öösel. Pimedas. Aitäh!“

            Ma olin tänulik. Tänulik kokale. Tänulik Kaabule. Tänulik Musklile. Ma olin tänulik isegi Punasele. Tänu neile tundsin ma uuesti vihma. Tuult. Rahu. Ma ei saanud saatust vältida. Ma pidin minema. Minema vihmas. Minema öös. Minema nüüd.



4.

            Maandusin lombis. Olin endiselt nõrk ja kukkusin ümber. Vihma sadas. Tuul undas. Mu ümber oli torm, aga sees ülim rahu. Ma olin märg, aga tundsin enda sees soojust. Mul polnud külm. Olin kukkudes oma jala ära löönud. See valutas. Ma ei teinud sellest välja. Pisarad jooksid, aga ma polnud kunagi nii õnnelik olnud. Ma sain vabaks. Tundsin tuult. Tundsin vihma. Tundsin vabadust. Ma olin sealt majast pääsenud. Ma olin küll nõrk, aga ma ei pidanud enam midagi taluma. Punast. Mind ainiti vahtivat Eevat. Muskli kohatuid nalju. Kaabu kohalolekut. Ma olin vaba kõigest ja kõigist.
            Ajasin end aeglaselt püsti. Jalad värisesid pisut. Adrenaliin hakkas kerest kaduma ja ma tundsin jääkülma tuult. Tundsin vihma külmust. Kõik hakkas minuni jõudma. „Mida ma nüüd teen? Kuhu edasi?“ Ma ei tahtnud nende hoovis surra. Ma tundsin end elujõulisena. Ma tundsin end võitmatuna, mis siis, et ma külmast värisesin. Maailm oli minu päralt. Ma ei tohtinud seda võimalust käest lasta. Ma teadsin, et nad tulevad varsti mind vaatama. Näevad avatud akent. Hakkavad mind otsima. Ma pidin selleks ajaks siit läinud olema. Siit. Aga kus ma olin? Ma olin aias. Suures aias. Aias, mis võis olla sama suur kui Paradiisiaed, kus Aadam ja Eeva olid. Ma ei näinud väga kaugele, aga otsustasin liikuma hakata. Aega polnud kaotada. „Nad tulevad varsti. Ma pean liikuma. Liikuma kiiresti.“
            Väljas hakkas vaikselt koitma, kui ma lõpuks aia juurde jõudsin. See polnud väga kõrge. Kui mul poleks kõhus olnud mädanevat haava, oleksin kergesti aiast üle roninud. Aga mul oli. Pikast kõndimisest ja pooleldi jooksmsest oli see uuesti valutama hakanud. Ma polnud teda küll katki tõmmanud ja see ei veritsenud, aga kui üle aia oleks roninud, siis oleksin küll omale karuteene teinud. Otsustasin minna mööda aeda paremale. Kaugemale majast. Kaugemale meestest. Inimestest.
            Peale mõnda aega otsimist, leidsin paar katkist aialippi, mille vahelt mahtusin läbi. Ma olin väljas. Väljas küll, aga olin jõudnud metsa. Kusagil kaugemal oli kuulda autosid. Mõni väiksem maantee. Ma polnud kindel, kas minna sinna või mitte, sest kui mind otsima hakatakse, siis oleks mehed ka kohe seal. Neid ma näha ei tahtnud. Metsa ma ka jääda ei kavatsenud. Mul oli vaja tõelist arstiabi. Normaalset kohta, kus olla. Koju ma minna ei saanud. Mul polnudki sellist kohta. Ma olin kindel, et need papitükid olid juba ammu läbi vettinud ja mõne teise poolt minema viidud. Pidin leidma uue koha. Kõigepealt pidin aga aru saama, kus ma täpsemalt olin. Otsustasin ikkagi tee poole liikuda. Kaugemale aiast ja majast. Aga jääda siiski puude varju, et mind tee pealt näha ei oleks.
            Vihm jäi järele. Kõndisin natuke veel. Minust oli möödunud pea kümme autot. Tihe liiklus. Keegi ei pannud mind tähele. Keegi ei näinud metsas lonkavat inimest. Kedagi ei huvitanud. Aga nii oligi parem. Sain mõelda omi mõtteid. Koostada peas kindel plaan. Ma pidin meestest eemale saama. Ma pidin leidma koha, kuhu jääda kauemaks. Ma pidin leidma arstitarbeid. Ma pidin leidma mindagi süüa. Just. Ma polnud teab mis ajast midagi söönud. Mul oli nälg, aga olin sellega harjunud. Esmatähtis oli ikkagi leida midagi, millega haava puhastada. Koht, kus puhata. Kosuda, et siis edasi liikuda.
            Mõnesaja meetri kaugusel jäi üks takso seisma. Seisis. Sõitis minema. Läksin aeglaselt lähemale ja nägin, et seal oli bussipeatus. Koht, kus kosuda. Koht, kus natukenegi puhata. Majakesel olid puust seinad. Kui väga hästi end seina äärde suruda, polnud võimalik mind näha. See oli hea. Istusin tükk aega maas. Üritasin oma olukorrale kaine mõistusega läheneda. Ma olin haavatud ja näljane. Noor. Aga ometi polnud see ei esimene ega viimane kord, kui sellises olukorras olin. Ma pidin end natuke korda tegema. Talutavaks. Siis pidi kõik kergemalt minema. Kui nägin välja nagu lihtsalt kergelt räsitud inimene, siis ei pane keegi mind tähele ja saan linna minna. Bussiga linna. Sealt EMOsse. Kõik on tehtav. Ma pidin end lihtsalt kokku võtma. Püsti tõusma. Aga ma ei suutnud. Valu mu kõhus oli nii tugevaks muutunud. „See läheb varsti üle. Kannata ära. Sa pole nõrk. Natukene veel. Nii. Tõuse nüüd. Sa pead liikuma.“ Tõusin püsti ja just siis, kui olin otsustanud majakese varjust välja tulla, kuulsin hääli. Keegi tuli. Tuli päris mitu inimest. Mingid noored kutid kerges joobes. See kõige hullem variant. Isegi Kaabu, Punase ja Muskliga kokku jooksmine poleks nii halb olnud. Siin nad nüüd olid. Kamp purjus poisse.
            Ma teadsin, mis nüüd saama hakkab. Kõik algab kergete mõnitustega ja lõppeb siis, kui olen maas pikali ja nad on saanud oma isu täis. Isu täis mind pekstes. See oli peaaegu et igapäevane. Vaatasin maha. Ootasin. Poisid naersid omavahel. Tuli paar pilget, aga ei midagi enamat. Üks poistest tuli mu juurde ja tõukas mind, aga see oli kõik. Ma olin hämmeldunud. Midagi sellist polnud varem juhtunud. Nad istusid mu kõrvale pingile. Ma ei julgenud end liiguatada. Ei hinganud. Vaatasin lihtsalt maha. Lootsin, et nad lahkuvad. Vastupidi mu lootustele, ei läinud neist keegi minema. Paar korda käisid poisid majakese taga end tühjendamas. Igast otsast, kust oli võimalik, sealt ka midagi tuli. Õnneks ei tehtud seda siin sees või minu peal. Ka see poleks esimene kord. Esimene kord oli aga see, et üks poistest pakkus mulle oma jooki. Ma olin ka varem alkoholi joonud. See ei olnud õlu. Meenutas viina, aga midagi oli nagu mööda. Tõstsin pilgu. Tal olid jäiselt sinised silmad. See oli kõik, mida ma nägin. See pilk sööbis minusse. Ta pakkus mulle pudelit ja ma võtsin selle vastu. Võtsin lonksu ja andsin pudeli tagasi.
            Me olime seal peatuses vist oma tund aega. Selle aja jooksul tuli ka üks buss. Ma ei julgenud sellele minna. Olin justkui kinni naelutatud. Ma ei julgenud midagi teha. Ma ainult ootasin. Ootasin, et nad lahkuks. Et ma saaks nutta. Nutta ja lihtsalt olla. Iga mööduva minutiga jõudis reaalsus mulle aina enam kohale. Mul polnud kuskile minna. Mul polnud süüa. Mul polnud võimalik isegi mitte oma haava puhastada. Ma olin hukule määratud. Ma hakkasin isegi igatsema seda tuba. Praksuvat tuld. Eevat, kes mind vaatas. Punase mõnitusi. Kaabu vilistamist. Muskli nalju. Ma olin kokku lagunemas, kui minu silme ette ilmus seesama pudel. See pudel, kust mulle pool tundi tagasi jooki pakuti. „Võta. Seda on sul rohkem vaja kui mul.“ Nad olid läinud. Sama järsku, kui nad tulid, olid nad kadunud. Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma olin tänulik. Ma sain lõpuks ometi üksi olla. Murduda. Nutta.

            Mõne aja pärast suutsin end uuesti kokku võtta. Hakkasin oma võimalusi uuesti üle lugema. Ega need head polnud, aga mul oli nüüd midagi piirituselaadset, millega haava puhastada. Keegi poistest oli pingile jätnud ka oma pusa. See oli hea. Nüüd oli mul plaan selge. Pidin haava ära puhastama. Uueks sidemeks kasutasin oma särki. Kuigi see pusa haises suitsu ja viina järele, panin selle ikkagi selga. Midagi paremat mul polnud. Aga areng oli toimunud. Mul oli lootus ellu jääda. Lootus jõuda linna. Lootus. See andis mulle jõudu. Võtsin viimase lonksu, viskasin pudeli minema ja läksin esimese bussi peale, mis mind sealt haigest kohast minema viis. Mu elu alles algas.


5.

            Bussisõit oli üsna tavaline. Mõned inimesed jäid mind natuke liiga kauaks vaatma, aga keegi ei tulnud midagi ütlema. See oli hea. Väljas läks valgemaks ja isegi päike tuli välja. Mõni peatus peale linnapiiri ületamist läksin välja. Ma ei tahtnud kesklinna minna. Seal oleks liiga palju silmapaare olnud. Ma tahtsin midagi rahulikumat. Midagi tagasihoidlikumat. Jalutasin majade vahel, mööda pikki tänavaid. Ekslesin ringi aga püüdsin kõike võimalikult hästi meelde jätta. Mul oli hea mälu. Varsti olid mul kaks linnaosa peas. Ma teadsin kõiki urkaid. Kõik oli tuttav ja ometi olin linnas olnud vaid pisut üle tunni aja.
            Esimese asjana läksin kohalikku apteeki. See tundus ohutu valik. Kuna tegemist oli pigem äärelinnaga, siis uskusin, et inimesed on siin lahkemad. Aitavad. Mõistavad. Apteeker oli noor ja sõbralik naine. Tervitas. Naeratas murelikult. Ju oli mu olukord nii hästi läbi nähtav. Pärast mõningat vaikust seletasin talle oma olukorda. Mitte liiga detailselt. Ainult seda, et mul oleks vaja haava puhastada, sidet saada ja ka arsti visiit tuleks kasuks. Ma teadsin, et see läheb maksma päris korraliku summa, aga mul polnud raha. Mul polnud üldse midagi. Apteeker vaatas mind. Mõtles. Eks ta ole jah kahtlane, kui võhivõõras tuleb abi küsima. Kes teab, mis kavatsused tal tegelikult on. Ma ei pannud seda pahaks. Oleksin ise samamoodi käitunud. Minu üllatuseks naine noogutas ja kutsus mind puhkeruumi. Algselt nõustus ta ainult haava üle vaatamisega, selle puhastamisega ja sideme vahetamisega. Kui ma aga värisema hakkasin ja pilk mustaks läks, otsustas naine kutsuda ka päris arsti mind üle vaatama.
            Kaotasin teadvuse. Ärkasin paar tundi hiljem sealsamas toas. Lamasin diivanil. Diivanilaual olid pirukad, vesi, tabletid ja õun. Kui välja jätta näljast tulenev nõrkus, siis ei tundnud ma end kuigi halvasti. Ajasin end istukile ja hakkasin sööma. Apteeker tegeles leti taga kliendiga. Raadios käis vaikselt muusika. Võtsin fliisi endale ümber. Järsku käis külmavärin üle mu keha. Pidin paar korda rahulikult sisse-välja hingama. Keegi lasi vetsus vett. Mõne aja pärast tuli sealt välja keegi mees. Arvatavasti arst. Ta tuli mu juurde ja palus mul pikali heita. Ta esitas kohutavalt palju küsimusi. Ainuke, mida vastata oskasin, oli, et mu haava peab ravima. Mees noogutas. Võttis oma kohvrist mingid pudelid ja rulli sidet. Töö oli kiire ja korralik. Kuigi ta nägu läks väga krimpsu, kui ta nägi, kui hullus olekus mu haav tänu Punasele oli. Igal pool mäda ja põletik. Ta ütles, et peaksin umbes nädal aega väga rahulikult võtma, ei mingit tõstmist ega liigset pingutust. Ma teadsin seda isegi. Aga mu elu ei võimaldanud seda. Seda ma muidugi arstile öelda ei saanud. Mees vaatas üle ka mu pea haavad. Mõõtis pulssi ja vererõhku. Ühesõnaga, tegi täieliku kontrolli. Tuli välja, et mul on palavik. See on see vihmas jalutamine. Igatahes oli see parem, kui seal põrgulikus majas lamamine.
            Arst andis mulle natuke sidemeid ka pärastiseks ning pudeli haavapuhastusvahendit. See oli temast väga kena. Ta palus mul ka kaks tabletti kuuest kohe ära süüa. Need pidavat aitama palavikku alla võtta. Järgmised kaks pidin võtma õhtul ja viimased kaks järgmine hommik. Pärast sööki muidugi, mis oli jällegi problemaatiline. Ma ei teadnud kunagi, millal uuesti süüa saan. Ma ei teadnu, kus ma isegi ööbin. Kui linna avastasin, siis nägin üht mänguväljakut, kus oleks mõnus öö veeta. Seal lähedal oli ka üks kiirtoidukoht. Peaaegu nagu lotovõit. Peaaegu.
            Kui arst oli lahkunud, jäin ma uuesti magama. Ärkasin kusagil poole kuue paiku, kui apteeker mind üles ajas. Olin alguses veits pahur, aga ma teadsin, milles asi oli. Apteek tuli kinni panna ja mina ei saanud sinna jääda. Pidin minema koju. Hah, koju. Minu suureks üllatuseks kutsus naine mind enda poole. Ütles, et saaksin seal end kasida, käia pesus, võib olla saaksin ka puhtad riided ja kindlalt sooja toitu. Ma ei osanud midagi öelda. Tundsin, kuidas silmad märjaks läksid. Mitte keegi polnud minu heaks midagi sellist teinud. Kunagi üks vanem naine tõi mulle küll sooja toitu, kui ma tänaval olin. Aga mitte keegi polnud kutsunud mind enda juurde. Avanud mulle oma kodu ukse, nagu oleksin vana tuttav. See oli väga liigutav. Naine kallistas mind. Pakkis mu asjad kokku. Tõusin püsti. Võtsin laualt õuna, mida ma polnud veel süüa jõudnud, ja järgnesin talle.
            Naise kodu polnud väga kaugel. Ta elas ühes kortermajas suure kaubanduskeskuse kõrval. See oli selline maja, kus oli isegi lift. Ma polnud kunagi liftiga sõitnud. Ta elas seitsmendal korrusel. Ma jäin lifti ees seisma, ega olnud nõus sisse minema. Ta vaatas mind. Tuli liftist välja. Mõtles natuke ja ütles: „No olgu pealegi. Lähme siis trepist. Ongi tervislikum. Aga läheme rahulikult.“ Ta tuli mu kõrvale. Avas ühe punase ukse ja läks sisse. Seal olid trepid. Me polnud kuigi kõrgele jõudnud, kui tundsin, et ei jaksa enam edasi minna. Puhkasime ühes vahes. Olime vist kolmandale korrusele jõudnud. Ma teadsin, et treppidest minek võib mu haava uuesti lahti tõmmata ja ma otsustasin ikkagi lifti kasuks. Läksime uuesti lifti uste ette. Naine pani oma käe mu õlale, vaatas mulle otsa ja naeratas. Ma ei osanud midagi selle peale öelda ega teha. Uksed avanesid ja ma astusin aeglaselt sisse. Apteeker tuli mu kõrvale ja palus mul vajutada ühte nuppu lifti seinal. Nupp läks punast värvi ja uksed hakkasid kinni minema. Tundsin, et mul saab õhk otsa. Naine kükitas mu kõrvale, kui lifti põrandale istusin. „Hinga rahulikult sisse. Tubli. Nüüd aeglaselt välja. Kõik läheb hästi.“ Naise hääl oli rahulik ja ma suutsin end kokku võtta. Kui uksed avanesid, jooksin ma liftist välja. Ma polnud vist kunagi nii kiiresti liikunud. Naine ei naernud mu üle. Naeratas ja ütles: „Sa olid nii tubli. Ma olen uhke su üle.“
            Tema korteri uks oli rohelist värvi. Esik samamoodi. Ma seisin tükk aega esikus, oskamata midagi teha. Apteeker ei teinud sellest mingit probleemi. Ta läks kööki, pani vee keema. Natukese aja pärast tuli ta mind vaatama. Teda oli tore näha. Ta kutsus mind tuppa ja me läksime kööki. Vesi oli just ära keenud ja ta tegi meile teed. See oli mõnus. Hubane. Tundsin end turvaliselt ja hästi. Naine rääkis oma elust, pakkus kooki. Jõime teed ja ma kuulasin teda lummatult.
            Kui õues hakkas juba pimedaks minema, andis naine mulle mu tabletid ja me sättisime end diivanile. Ma polnud kunagi diivanil telekat vaadanud. Vaateakendel olin neid küll näinud, aga see oli ka kõik. Need värvid. See hääl. Inimesed seal sees. Nii õnnelikud. Korraks tundsin ka end ühena neist, kes olid seal ekraani taga. Õnnelik. Tundsin end turvaliselt. Kõik tundus hästi minevat. Mõne aja pärast jäin ma magama. Pea toetus naise õlale. Tekk oli lõuani tõmmatud. Kõik oli perfektne.


6.

            See idüll kestis mõned nädalad. Käisin naisega koos apteegis, aitasin tal ravimeid riiulitele panna. Igakord, kui keegi tuli, pidin aga tagaruumi minema. Korteris elades sain tunda elu võlusid. Soe vesi. Dušš. Igaõhtune soe söök. Täiskõhu tunne. Puhtad riided. Voodi. Kõik see oli minu jaoks ebatavaline. Olin harjunud tühja kõhuga magama minema. Olin harjunud magama vaid papi peal. Papil, mis oli läbi vettinud. Olin harjunud magama vihmas ja tuules. Selle paari nädalaga muutus mu elu täielikult. Ma sain tunda, mida tähendab kodu. Kodu on rohkemat kui lihtsalt seinad ja lagi. See on õnnetunne.
            Oli õhtuid, kui ma hakkasin reaalsuses kahtlema. Tihti arvasin, et see, mis minuga toimus, oli uni. Ma olin tavaline tänavatüdruk. See polnud võimalik, et ma sain elada soojas korteris. See pidi olema uni. See pidi läbi saama. Alati juhtus midagi ja ma lõpetasin tänaval. Alati sai kellelgil minust siiber. Alati leiti vabandusi ja põhjendusi, miks minust lahti saada. Aga see apteeker ei olnud selline. Kui ma jäingi mõttesse, ega suutnud oma mustast august välja tulla, tuli ta mu kõrvale ja pakkus teed. Lihtsalt niisama. Ta oleks juskui pool tundi varem aru saanud, et midagi on valesti ja teed hakanud tegema. See oli meil kombeks saanud. Istusime õhtuti diivanil ja jõime teed. Mõnikord ta rääkis oma lapsepõlvest. Mõnikord vaatasime filme. Mõnikord uudiseid. Aga mõnikord olime lihtsalt vait. See oli hea. Nendel hetkedel suutsin ma ainult vaevu seda kõike hoomata. Ma teadsin, et ei saanud sinna igaveseks jääda. Et see pidi kord läbi saama. Aga nendel vaikusehetkedel püüdsin ma kõike meelde jätta. Korteri lõhna. Tee maitset. Teki sees olemise soojust. Naise häält. Ma püüdsin kõike talletada, sest teadsin, et see saab kunagi otsa.
            Ma olin seda plaaninud juba paar päeva. Kõik oli muidu väga tore, aga mulle ei meeldinud kellegi teise kulul elada. Mõnikord sai mul õhk otsa. Tekkis paanika, nagu oleksin kusagil puuris kinni. Ometi, võisin ma alati ära minna. Ära minna ja tagasi tulla. Ma teadsin, et mind oodatakse. Aga see ei saanud enam nii jätkuda. Ma ei saanud jääda selle naise lemmikloomaks. Ma tahtsin olla vaba. Tundsin end aheldatuna selle suurepärase unelma külge. See kõik hakkas aina enam võltsim tunduma. Ma pidin sealt ära saama. Enam ei takistanud mind miski. Olin mitu päeva kosuda saanud. Haav oli terve. Vaid õrn arm oli alles. Ma olin leidnud kapist ka ühe seljakoti, kuhu riideid toppisin. Võtsin lisaks ka natuke süüa ja peitsin koti voodi alla. Ootama. Ja nüüd olin ma valmis. Oli aeg lahkuda.
            Õues oli pime. Kell lähenes südaööle. Taevas oli tähti täis. Kõik oli imeline. Kaunis. Perfektne. Võtsin oma koti ja läksin esikusse. Naine oli mulle hiljuti uued tossud ostnud. Panin need jalga. Jäin korra seisma ja kuulatasin, kuidas kõrval toas apteeker vaikselt nohiseb. „Ehk peaksin talle kirja jätma? Et minuga on kõik hästi, aga et pean ära minema? Ei. See läheks liiga tundeliseks. Ma ei suudaks.“ Sügava ohkega hakkasin omale jopet selga tõmbama. Õues polnud küll nii külm, aga kõigeks tuli valmis olla. Ma ei teadnud kuhu ma lähen või kauaks ma jään, seega jope oli igati mõistlik valik. Ma mäletan, et jäin ukse juures kõhklema. Kõik ilusad mälestused jooksid peast läbi. Kas jääda või mitte. See oli mu elu kõige raskemaid otsuseid. Aga ma pidin minema. Miski nagu tõmbas mind enda poole. Eemale õnnest. Eemale sellest korterist. Eemale normaalsusest.
            Koridori jõudes jäin ma seda lifti silmitsema, nii nagu iga kord. Ma ei usaldanud seda. Peale esimest sõitu ma rohkem sinna sisse ei roninud. Need jõnksud ja helid, mida see lift tegi. See tunne, kui uksed sulgusid. See oli kohutav. Ma ei ole usklik, aga sellel momendil, kui ma liftis olin, palusin ma Jumalat. Ma kartsin oma elu pärast. Mul tekkis paanika. Mitte ainult selle pärast, et tundisn end lõksus olevat, vaid ka selle pärast, et hirm lõi jalgealuse nõrgaks. Kartsin lifti alla kukkumist. Kartsin kinni jäämist. Kartsin lifti õhku lendamist. Kartsin põranda tükkideks lendamist. Kartsin lifti lagunemist. Kartsin korrustevahelisi peatuseid. Ja seda kõike tundsin ma oma esimesel ja ainukesel liftisõidul. See ei kestnud kaua, kuid kui mind paanikahoog enda võimusesse võttis, jäi aeg seisma. Kõik tundus igavikuline.
            Läksin trepist alla. Alguses aeglaselt, kuid viimased korrused läksid kiiremini. Hüppasin astmelt astmele. Ümisesin. Naeratasin. Ootasin, et saaks välja. Ma olin nagu vasikas, kes polnud muru näinud. Kuigi õues oli pime, jooksin ma välja ja jäin seisma, justkui paistaks päike. Seisin niiviisi – käed laiali, nägu tähtede poole – umbes  kümme minutit, kuni jahe õhk, mind tagasi maa peale tõi. Tõmbasin koti paremini selga. Vaatasin veel tähti ja tundsin end imetillukesena. Ma teadsin, et ei saanud sinna maja ette seisma jääda, nii et hakkasin suvalises suunas kõndima.
            Minust möödusid üksikud autod ja kui kesklinna poole jõudsin, nägin ka inimesi. Ühe klubi juures oli kamp noori, kes tundusid kõik lõbusas tujus. Natuke kaugemal oli veel teinegi. Suitsetasid. Kuulsin ka enda taga kellegi hääli. Nad rääkisid koolist. Pidudest. Riietest. Kõigest, mis oli nende jaoks tavaline, aga minu jaoks nii kaugel. Kui ma väiksem olin, siis ma käisin koolis. Enne, kui tänavale sattusin. Enne, kui mu elu pea peale pöörati. Ma ei jõudnud väga palju oma lapsepõlve üle mõtiskleda, sest üks klubi ees seisvatest tüdrukutest oli mu ette astunud ja naeratas laialt. Tal olid sügavpruunid ilmad ja peaaegu lumivalged juuksed. Ta oli nagu kummitus. Ainult et tüdruku kärtsroosa kleit ei sobinud ta kummitusliku välimusega.
            Ma ei osanud alguses kuidagi reageerida, kuid üsna pea tekkis minu ümber inimestest ring, kes kõik mind vaatasid. Ma olin nagu hirmunud kitseke huntide karjas. Kõik vaatasid mind. Puurisid oma pilgud minust läbi. Üritasin enesekindel välja paista, aga see tegi asja hullemaks. Osad poisid hakkasid üksteist togima ja minu poole näpuga näitama. Mõned tüdrukud turtsatasid naerma. Ainult see roosa kummitus ei läinud teistega kaasa. Ta vaatas mulle otsa. Silmagi pilgutamata. Minuteid järjest. Aeg jäi seisma, kui ta mind vaatas. Need sügavpruunid silmad. Seal oli midagi. Midagi erilist. Midagi, mille olemusest ma veel teadlik polnud. Veel mitte. Aga ma tundsin, et see muutub.  (Järgneb) 





esmaspäev, 17. veebruar 2020

SINISULG NR.11, VEEBRUAR 2020

Homme tuleb müügile koolilehe Sinisulg üheteistkümnes number. Leht maksab 1€ ning on igati hea investeering! Siin, aga saate eksklusiivse pilgu heita lehe esikaanele ja tutvuda sisuga. 


ÕPILASVAHETUS LÄÄNEMAA ÜHISGÜMNAASIUMIS OLI PÕNEV JA RIKASTAV

Oma muljeid jagab Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilane Rahel Strauss.


KORVPALL ON VÕRRATU

Teisel perioodil kuulsid LÜGi õpilased tavalisest rohkem pallipõrkamist. Nimelt toimusid korvpallivõistlused nii klassidevahelises arvestuse kui ka koolidevahelises.


MILLINE VÕLVI JUHATUSE LIIGE OLED SINA?

Kas avastad siin mõne oma peidusoleva supervõime või saad hoopis uue parima sõbra.
Või tulid siia skandaali otsima? Lahenda test, et teada saada, kes sa tegelikult oled!


SUUR AASTA HOROSKOOP! MAAGILINE 2020

Kaardid ei valeta!


PLAYBACK 2019 KULISSIDE TAGA – ALATI PEAB MIDAGI JUHTUMA!

21. novembri õhtu oli rahva sõnul võimas olnud. Nimelt toimus LÜG-i Playback Show, mis tõi jällegi endaga kaasa igasugu huvitavaid jutte.


ERASMUS+ PROJEKTIST  ÕPILASELT ÕPILASELE

25. novembrist 1. detsembrini toimus reis Saksamaale Erasmus+ projekti raames. Projektis osalesid 6 LÜGi õpilast ja 2 õpetajat, lisaks meile veel inimesi Soomest, Hispaaniast ja Rootsist.


ÜKS JA KAKS VOL II

Suitsulind 2.osa

KUIDAS SEE AASTA PAREMINI ELADA

Maa on jõudnud taas kord läbida suure vahemaa, tehes ühe täistiiru ümber Päikese. Mida kasulikku tegid sina tol ajal?