Mina olen Karolin. LÜG-i vilistlane, endine LR, kellest on nüüdseks saanud esmakursuslane Tartu Ülikoolis erialal humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamine põhikoolis (lihtsalt ja lühidalt HUM).
Esialgselt olin isegi ehmunud, et kas tõesti lähen mina õpsiks õppima, kuigi seda alati eitanud olen. Noh, tegelikult on see nimetus natuke eksitav, sest õpetajaks saavad ainult need, kes sotsiaalpedagoogikasse spetsialiseeruvad. Neile antakse 6. taseme sotsiaalpedagoogi paber. Lisaks on sellel erialal võimalik valida veel viie suuna vahel: eesti keel ja kirjandus, inimeseõpetus, inglise, vene ja saksa keel. Nende viie suuna valijad saavad pärast kolme aastat lihtsalt haridusteaduste bakalaureuse kraadi, mis on eelduseks, et magistris õpsiks õppida, lihtne ja loogiline. Ehk siis tegelikult on loogilisem öelda, et õpin haridusteadust.
Sisse, sisse, uks on lahti!
Siia erialale sisse astumine erilisi jõu- ja ilunumbreid ei nõudnud. Punktid arvestati välja riigieksamite tulemustest (eesti keel 40% ja mata 20% + 16 punkti laia eksami sooritamise eest) ja vestlusest (40%). (Väike spikker: näiteks on eesti keele eksami tulemus 70 p, siis sisseastumisel arvestatakse sellest 40% ehk 28 p. Oletame, et laia mata tulemus on samuti 70 p, millele liidetakse veel 16 p ehk kokku on 86 p. Summast arvestatakse 20% ehk 17,2 p. Sama kehtib ka vestluse punktide kohta.)
Minu ülepaisutatud ettekujutus sisseastumiskatsest nägi välja umbes nii, et mind võtavad vastu hästi ametlikud, null huumorisoonega, vana kooli õppejõud, kelle küsimused ulatuvad tuumafüüsika tasemeni (nii, nagu on Ameerika filmides ju…). Väike hädas mina istun nende vastas, ühtegi asjalikku sõna öelda ei oska. Õnneks see fantaasialend erilist pinget mulle ei tekitanud, kuna Tartu oli minu edasiõppimisplaanides pigem plaan B.
Tuleb aga tunnistada, et neid Ameerika filme ei tasu uskuda, sest mul oli üllatavalt põnev ja vahva vestlus väga rõõmsameelsete õppejõududega. Kõik küsimused olid täiesti jõukohased ja mõtlemapanevad, mis ei lasknud ärevusel tekkida ja muutsid olukorra põnevaks. Otseselt ei olnudki õige või vale vastusega küsimusi, rohkem arvamuse avaldamine eesti hariduse teemal. Muidugi seadis see vestlus kõik minu varasemad valikud kahtluse alla.
Katsete lõppedes polnud ma absoluutselt valmis selleks, et uksed avanevad kõigile neljale erialale, millele kandideerisin. Lähedaste arust oli see muidugi kõva saavutus, aga ma ise sellega ei hoople, sest olin ilmselgelt teinud endale karuteene. Mul puudusid eelistused, mis tähendas, et pidin alles nüüd hakkama seda kõige kõigemat valima. Pärast korduvat aju ründamist sai mõni tund enne tähtaega asi otsustatud - minust on saanud Tartu Ülikooli HUM. Jaa-jaa, lähen oma sõnu sööma.
.jpg)
Ema, ma olen ülikoolis!!!
Oota, kuhu ma nüüd ära eksisin?! Terve esimese kuu ei olnud absoluutselt seda tunnet, nagu käiks koolis. Loengud meenutasid rohkem mingisugust TED Talk’i laadset kokkutulekut ja ütlen ausalt, mul oli enamustes neist tohutult igav. Sel ajal käis korduvalt peast läbi mõte, et võtaks õige paberid välja. Kõik tundus väga vale, mis viis korraks ka allaandmiseni ehk loengud ja kodutööd jäid unarusse. Õnneks hakkas viimasel hetkel tööle kaine mõistus, mis utsitas edasi katsetama. Nüüdseks julgen öelda, et see, mis toimus koolis septembris ja mis detsembris, on nagu öö ja päev. Olen veendunud, et ka kevadsemester on midagi täiesti uut, sest õppeained on juba rohkem teemakohased. (Teadmine tulevikuks: isegi, kui sul on juba väljaastumise paber arvutis lahti, pane see rahulikult kinni tagasi. Esimene semester koosneb ainult sissejuhatavatest ainetest, mis ei anna erialast erilist aimu. Mingil määral hakkab asi selgemaks saama alles teisel semestril. Jätka pigem seda ahastust tekitavat kodutööd, mis sind siia piiripealsesse punkti tõi. :)) Natuke ootamatu oli see, et loengute ainus ülesanne oli näidata nobedaid näppe konspekti kirjutamisel ja, noh, kuulata õppejõu juttu, kui aega üle jääb (või laadida Moodle´ist alla slaidid, teha copy paste ja lebotada. Mina küll nii ei teinud :D) Tegelikult harjub sellega päris ruttu, alguse asi ikkagi. Ülikooli puhul on tegelikult mugav see, et tunniplaanis on selgelt välja toodud, kas toimub loeng, seminar, praktikum või hoopis kollokvium (ehk millisest tunnist võib puududa ja millisest mitte). Kes veel ei tea, siis väike tutvustus: loeng, nagu juba enne sai mainitud, sisaldab lihtsalt kuulamist ja konspekti tegemist. Seminaris toimuvad peamiselt arutelud loengus tutvutud teemade üle. Praktikumis tehakse grupi- või individuaaltöid samuti kordamise eesmärgil. Kollokviumi ehk eksami/arvestuse ülesehitus sõltub juba õppejõu fantaasiast, kas see on suuline või kirjalik, koolis kohapeal või Moodles.