Järjejutt: Mälestus

Alates tänasest hakkab ilmuma järjejutt, mida kirjutab Laura Mägi 12.H klassist. Tegemist tundub olevat psühholoogilise põnevikuga. Haarav lugemine igatahes! Järgmised peatükid hakkavad ilmuma E, K, R. Head vaheldus distantsõppimisele või -tööle  :) Nauditavat lugemist!

1.

Ma mäletan seda, nagu oleks see olnud eile. Tema jääkülmad käed. Lubivalge nägu. Minu näkku kuivanud pisarad. Tema elutu, kuid puhkav nägu. Nii rahulik. See oli viimane kord, kui teda nägin. Ma polnud teda kunagi nii rahulikuna näinud, puhanuna. Kui ta veel elus oli, polnud tal kunagi aega puhata või elu nautida. Nüüd siis on. Elu on ettearvamatu. Tema elu oli seda veel eriti. No kes see käskis tal seda rada minna? Ju ta ise soovis seda. Surma.

Tol päeval tuli ta higist nõretades koju. Närviline, näost punane, paanikas. Ma sain kohe aru, et midagi on valesti. Ta tormas minust midagi ütlemata mööda. Avas relvakapi ja jooksis uuesti minema. See polnud esimene kord, kui ta nõndaviisi tegi. Ometi oli see viimane. Polnud tavaline, kui ta tuli koju ja sai rahulikult hingata, ikka olid tal varjud järel. Keegi haudus kättemaksu, keegi tahtis midagi välja nõuda, keegi tööd pakkuda. Alati oli midagi. Alati oli keegi, kelle eest põgeneda või kelle poole joosta. Tookord tegi ta vale valiku.

Ma mäletan seda veel nii hästi. Olin just toidu valmis teinud. Spagetid. Tema lemmikud. Peale rasket tööpäeva oli lausa hädavajalik midagi head süüa. Ta ei jõudnudki neid maitsta. Kui ta uksest oli välja tormanud, helistasin kohe agentuuri. Samal ajal, kui kõne kestis, otsisin ka oma relva ning püüdsin rahulikuks jääda. „See on viimane kord, kui lasen tal ise asju korraldada! Mitte üks kord enam!“ Mul oli õigus. See oli viimane kord, kui tema asju ajas. Viimane kord, kui ta üldse midagi ajas. Mida kõike ma ei annaks, et tal neid kordi juurde tuleks.

Külmad käed. Rahulik nägu. Nagu oleks olnud tegemist täiesti tavalise inimesega. Inimesega, kellel on pere, sõbrad, normaalne töökoht. Ta lamas seal nagu üks teistest inimestest. Samasugune nagu kõik teised koolnud. Keegi ei saanudki arvata, et tegemist polnud tavalise inimesega. Kõik oli just nii korras, nagu ette oli nähtud. Ma polnud teda vist kunagi nii kenana näinud. Armid olid peidetud, silmade all kotte polnud. Isegi huuled ei tundunud lõhkised. Oleks tal silmad avatud, oleksid inimesed märganud tema erivärvi silmi, verest täisvalgunud silmavalgeid. Isegi maniküür oli tehtud. Polnud haisugi mustadest küünealustest. Lõhki kraabitud kätest. Kuivanud verest. Ta nägi valja nagu kunstiteos.

Me ei olnud pea kolm päeva sõnagi vahetanud. Olin otsustanud, et tol õhtul, spagette süües, teen talle ettepaneku. Ettepaneku muutuda. Vahetada eriala. Luua pere. Ma polnud talle juba nädalaid öelnud, kui oluline ta minu jaoks oli. Olin võimalused käest lasknud. Viimane asi, mis talle meie vestlustest meelde võis jääda, oli kolme päeva tagune vaidlus teemal – kumb on kasulikum, kas tukk või puss, kui tegemist on lähivõitlusega. Päris tavaline vestlus, kas pole. Me polnud tavalised. Tema polnud. Tahtis ta seda või ei, aga minu tiris ta endaga kaasa. Tihti pidin mina tema vigu parandama, rivaale lepitama, kellegi ära kaotama. Mäletan veel esimest korda, kui nägin teda tukk peos. See oli hirmutav. Uskumatu. Nüüd oli see pigem tavaline. Kuni tolle õhtuni. Ma polnud teda kunagi sellisena näinud. Hirmul. Tema oli see, kes pani teisi kartma. Ja nüüd.. Kartis tema.

Kui olin oma relva üles leidnud ning suutnud ta asukoha ära positsioneerida, jooksin ruttu autosse. „Ma jõuan veel. Pean jõudma!“ korrutasin endale terve tee, kui mööda kitsaid tänavaid kihutasin. Iga kogu, kellest möödusin, tõi külmavärinad peale. Ma pole kunagi jumalat uskunud. See ei tule selle töö puhul kasuks, aga ma palvetasin. Terve tee palvetasin ja lootsin, et ta on veel elus. Jõudsin ühe ööklubi ette ning jooksin autost välja. See jäi veel tööle, aga mind ei huvitanud. Kes tahab, võib selle ka minema ajada, võtmed ees, auto soojas. Mul oli ainult üks mõte peas - pean jõudma õigeks ajaks.

Baarmen oli vana tuttav. Muidu sõbralik mees, aga valesse seltskonda sattunud. Ikka ta rääkis, et läheb ära. Ei läinud. Ta oli juba liiga sügaval. Siit on üldse raske ära minna. Selga keerata. Siin äris ei käinud asjad nii ja ta teadis seda. Me kõik teadsime. Too õhtu oli baaris väga pingeline õhustik. Kohe, kui letini jõudsin, osutas baarmen käega personaliruumi poole. See oli meie koosolekutetuppa viiv salaruum. Pisaraid tagasi hoides tormasin sisse. Ma teadsin, et olin hiljaks jäänud. Vastasel juhul oleks baar maas lebavaid inimesi täis. Tema istuks tagumises lauas ja jooks viskit. Nii nagu alati.

Ma polnud veel konverentsisaali jõudnud, kui kuulsin karjuvaid hääli. Tema häält ei kostnud. Kui ukse avasin, käisid lasud. Tuba oli paksu suitsu täis. Kuulsin karjumist ja oigeid. Keegi tormas minust mööda, lükates mu põrandale. Ma ei teinud ainsatki häält. Ma nägin ta helesiniseid tosse põrandal. Roomasin nende poole. Ta vaatas mulle otsa. „Ei!“ ja ta pilk klaasistus. Oligi kõik. Peaaegu. Mehed karjusid. Alarm läks tööle. Mitte väga palju hiljem jõudsid kohale ka kiirabi töötajad. Mitte need tavalised, vaid spetsiaalsed. Need, kes olid harjunud nägema sõelapõhjaks lastud inimesi. Arst oli mu tuttav. Ta toetas oma käe mu õlale. Lohutas. Ma teadsin, et pidin kaduma enne, kui politsei kohale jõuab. Aga ma ei suutnud. Ma lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta.

Matused olid paar päeva hiljem. Rahvast polnud palju. Töökaaslased. Sõbrad. Tuttavad. Paar võlanõudjat. Pastor. Kokku oli meid kümme. Sellise ameti puhul on see tavaline. Mida väiksem on sinu sõpruskond, seda turvalisem sul olla on. Tutvused olid head, kuid lähedasi sidemeid püüti võimalikult vähe moodustada. Iga sõpra sai sinu vastu kasutada. Iga oluline inimene oli tööriist, mille abil infot välja nõuda. Sõber võrdus nõrkus. Kõik avaldasid kaastunnet, kuid liiguti kiiresti edasi. Selline oli meie igapäevaelu. Keegi suri, keegi tuli juurde. Võõrast sai sõber, sõbrast vaenale, vaenlasest laip. Me kõik teadsime, millega end sidunud olime. Need, kes ei teadnud meie tööst ega elu ohtlikkusest midagi, said nädal hiljem teada, et nende sõber, poeg või tuttav oli surnud. Korraldati peied, aga teda ei näinud enam keegi. Olin lasknud ta ära tuhastada. Ükski süütute silmadega inimene ei soovi näha oma sõpra või pereliiget sõelapõhjana.

Tema lubivalgest nahast oli saanud süsimust tuhk. Tema rahulikust pilgust polnud midagi alles. Polnud kuivanud verd, kuuliauke. Oli vaid tuhk. Ja  seegi lendas just tuulde. Ta oli läinud. Läinud igaveseks.   

2.

Kõht valutas. Higi voolas mööda nägu alla. Silmade kõrval oli see eriti valus. Seal olid sügavad haavad. Mu keha oli üleni valudes. Käed nõrgad, jalad tuimad. Kõhus oli veider tunne. Ma polnud seda varem tundnud. Seda pinget, valu. Seda sooja ja samas külma tunnet. Mu pea käis ringi. Süda peksis. Mul oli külm. Mul oli palav. Ma tundsin kõike nii hästi. Ma ei tundnud midagi peale tuimuse. Kord oli valu ja paanika, siis rahu ja vaikus.

See oli päris mitu aastat tagasi. Lamasin lombis. Ma polnud kolm päeva midagi söönud. Selle pärast ma seal ka olin. Olin mitu päeva proovinud selle kohviku prügikastist süüa leida, aga iga kord aeti mind minema. Tookord mitte. Siis jäeti mind sinna surema. Kohviku kokk oli välja tulnud. Karjus. Ähvardas. Tegutses. Ta peksis mu läbi ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, lisas ka oma noaga paar hoopi. Oleks ma sealsamas siis ära surnud! Oleks nii palju kergem olnud. Ta aina naeris. Nautis vaatepilti. Sai järjekordsest rotist lahti.

Mingi hetk ma tõenäoliselt kaotasin teadvuse. Kui uuesti ärkasin, polnud midagi väga muutunud. Veri oli kuivanud. Vihma oli hakanud sadama. Ma ei suutnud end endiselt liigutada. Kõik kohad valutasid. Nüüd olid ka käed tuimaks muutunud. Kuulsin kellegi raskeid samme. Hoidsin silmi kinni. Ootasin. Lootsin, et tulijaks on kokk. Tahtsin, et ta tuleks mulle otsa peale tegema. Hoidsin hinge kinni ja ootasin lööke, pilkeid, mõnitusi. Ma tundsin ta hingeõhku oma näo kohal. Ma kujutasin juba ette, kuidas ta oma lahtise käega vastu mu nägu lööb. Ma juba tundsin, kuidas ta oma rasvaste sõrmedega mu näo üles tõstab. Kuidas ta sülitab mulle näkku. Kuidas ta siis mu pea täie jõuga vastu asfalti lükkab. Kuidas ta tõuseb ja oma jala mulle näkku vajutab. Kuidas ta mu kõhus olevat haava suuremaks tõmbab. Kuidas ta naudib mu kiunatusi, kuni teadvuse kaotan. Kuniks ma siit ilmast lahkun.

Kuidas ma ka ei lootnud, midagi sellist ei juhtunud. Ma ei suutnud oma silmi kinnistena hoida. Mu kohal seisis mees. Mees kaabuga. Ma ei näinud ta nägu. Ma ei näinud üldse midagi peale kaabu. Ta ohkas. Süütas sigari ja kõndis minema. Tundsin, kuidas veetase mu ümber tõuseb. Kuidas aeg möödus. Lugesin numbreid. Mu kõht ei valutanud enam. Miski ei teinud mulle enam muret. Ma teadsin, et see oligi lõpp. Seal mu elu lõppeb. Vihmas. Lombis. Lombis, kust mind välja tõsteti. Ma avasin aeglaselt silmad. Kõikjal oli pimedus. Mul hakkas külm. Ma tundsin uuesti valu. Valu kõhus. Valu kätes. Valu näos. Valu jalgades. Valu isegi juustes. Kõikjalt valutas. Kõik kohad tõmbusid külmast pingesse. Kõik läks kordades hullemaks, kui enne oli. Mis õigusega mind liigutati? Ma oleks seal hiljemalt tunni aja pärast kõik kaotanud. Kaotanud valu. Unustanud tuimuse. Unustanud nälja. Nüüd tuli see kõik meelde. Meelde nii tugevalt, et mu mõistus ei suutnud sellega toime tulla. Nii tugevalt, et mu keha andis alla.

Ma avasin silmad. Vihmast ega märgadest riietest polnud midagi alles. Ma lamasin kellegi majas. Tundsin, kuidas kuskil lähedal olev tuli mind soojendas. Nägin laes Aadama ja Eeva maali. Eeval oli õun käes. Hetk enne paradiisist välja viskamist. Hetk enne kaost. Tuli praksus. Tuul undas teisel pool akent. Kõik oli rahulik. Kuskil tiksus kell. Kauguses oli kuulda kellegi jutusuminat. Mingi ebamäärane lõhn. Ma polnud seda kunagi varem tundnud. Keerasin pead. See oli kohutavalt valus. Aknalaual põles mingi pikk pulk. See lõhnaski. Viiruk. Püüdsin tekki üle nina tõmmata, aga see oli nii põrgulikult valus. Karjatasin. Mu hääl oli kähe. Vaikne. Teistsugune. Ometi piisavalt vali, et hääled teises toas vait jäid. „Pagan. Nüüd nad tulevad ju siia.“ Ma ei tahtnud kedagi näha. Ma ei tahtnud üldse midagi. Inimesed  hakkasid uuesti rääkima, nagu poleks midagi juhtunud. Ma olin tänulik. Sulgesin silmad. Aadam ja Eeva olid endiselt alles. Nad ei kadunudki ära. Eeval oli õun käes.

Ma lamasin seal toas umbes kolm päeva ilma, et oleksin kedagi näinud. See oli hea. Rahulik. Ma ei pidanud kellelegi midagi seletama. Ma ei pidanud nägema haletsevaid nägusid. Hukkamõistu. Mitte midagi. Ma olin uimane. Arvatavasti rohtudest. Valuvaigistitest ja kes teab veel millest. Ma hakkasin oma sõrmi tundma. Tundsin teki raskust oma jalgadel. Kõhtu ma veel katsuda ei julgenud. Ma olin paranemas, aga tundsin end vastupidiselt. Tundsin, et iga päevaga muutun aina katkisemaks. Kõndisin iga päevaga aina lähemale põrgule. Kaugemale paradiisist. Nii, nagu Aadam ja Eeva. Eeva, kellel oli õun käes. Mu elu oli nagu see õun. Teiste jaoks tavaline. Mina teadsin aga, kui mürgine see oli. Ma teadsin oma saatust. Ma pidin seal lombis surema. See oli minu saatus. Keegi mängis minu saatusega. Keegi lõikus mu õuna. Keegi nägi seda mürgist sisemust. Keegi. Ma tundsin end nagu puuhalg kaminas, mida tuli põletab. Kaunis vaatepilt. Vaikne ja ilus surm. Rahustav praksumine, kui halg muutub söeks, söest tuhaks. Lõpp on kõige vaiksem. Kõige soojem. Kõige tumedam. Tundub vale visata kaminale vett. Eriti kui alles on jäänud vaid söed. See takistab eluringi. Ometi nii tehti minuga. Ma olin muutunud söeks. Valmis tuhana minema lendlema. Aga siis tulid nemad. Nad võtsid mult tuleviku, andes mulle selle. Selle voodis lamamise, Aadama ja Eeva vaatamise, viiruki sees elamise. See polnud elamine. See oli tühipaljas eksisteerimine. Ma ei tundnud valu. Aga ma ei olnud ka tundetu. Igatsesin tagasi tänavale. Igatsesin kokka. Igatsesin lööke. Igatsesin halvavat tuimust. Vihma. Ma igatsesin, sest ma mõistsin. Mõistsin tegusid. Mõistsin õiglust.

Ärkasin kellegi puudutuse peale. Tuba oli pime. Ainult kaminas hõõguvate süte valgus. Ma ei näinud maali. Ma ei näinud midagi, aga ma tundsin kõike. Tundsin jääkülmi sõrmi oma kõhu ümber. Tundsin võõra hingeõhku oma nahal, kui ta haava puhastas. Tundsin tema kohalolekut. Tundsin ta pilku. Tundsin ta lõhna. Ma olin tänulik, et toas oli pime. Ma olin tänulik võõrale tema tegude pärast. Ma olin tänulik, et oli öö. Ma olin tänulik, et elasin. Ma polnud varem nii tundnud. Ma olin tuttav tuimusega. Ma olin tuttav vihaga. Ma olin tuttav kõigega, mida üks väärtusetu rott tundma peaks. Millega ma aga tuttav polnud, oli tänulikkus. Ometi olin ma tänulik. Sel hetkel mõistsin, et olin hammustanud õuna. Õuna, mida Eeva hoidis.

3.

Täielikust üksindusest oli möödunud paar päeva. Oli juhtumeid, kui silmad avasin, olin toas üksi, kuid päeva jooksul käidi mind ikkagi vaatamas. Ma ei rääkinud palju. Polnud tuju. Polnud põhjust. Jaksu. Ma vaatasin toas ringi. Kujutasin ette erinevaid stsenaariume. Mis saab edasi? Kes nad on? Miks ma siin olen? Need küsimused jäid mulle. Kui minuga räägiti, siis ainult teemadel söök ja valu. Kord üritas üks meestest mulle ka raamatut lugeda, aga minu tahtliku haigutuse peale ta keeras selja ja läks pahuralt minema. Ma vist riivasin ta tundeid. Vaene mees. Tundus väga karmi olekuga, aga kerge haigutus viis ta rajalt välja. Kahtlane.

            Härra Kaabu käis mind paar korda vaatamas. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Tihti tuli ta õhtul. Segas tuld. Istus tugitoolis ja vilistas omaette. See rahustas mind. Ma ei talunud muusikat. See meenutas liialt mu vana elu. Tänavat. Lompi. Kohvikust kostuvat lõbusat muusikat. Kokka. Valu. Aga see vilistamine – see oli nagu tuul. See oli rahustav. Mõnus. Need õhtud  muutsid mind. Ma võisin silmad kinni panna ning ette kujutada elu. Päris elu. Elu koos perega. Elu majas. Elu soojas. Elu, kus on toit laual. Elu, mis on õnnelik. Elu, mida mul pole kunagi olnud.

            Ma ei teadnud kellegi nime. Eristasin neid tihti välimuse järgi. Nad ei rääkinud endast, oma elust, tööst. See oli hea. Kaabu vilistas. Muskel oli veider mees. Ta üritas mind vist lõbustada. Tema oli see, kes mulle raamatut lugeda proovis. Ta lasi ka muusikat. Rääkis nalju. Need polnud kuigi naljakad. Aga ta oli järjepidev, see Muskel. Kuigi iga tema üritus mu tuju tõsta lasi vett läbi, ei andnud ta alla ja tuli iga kord uudsete mõtetega. See oli huvitav. Ta vist hakkas oma eesmärki saavutama. Ühel hommikul ma ehmatasin ka ise, kui sain aru, et ootan ta külastust. See polnud üldse minulik. Ma ei naera. Ma pole selline. Mul pole põhjust naerda. Aga ta järjepidevus oli totter ja mingil määral isegi mõjus. Ta oli nagu vesi. Vesi, mis minusugust kivi uuristas. Tasa ja targu. Vähehaaval, aga siiski. Nad kõik lihvisid mind ümber. Muskel ja Kaabu eriti. Punane oli vähe teistsugune.

            Ma mäletan, kui ta kord mu sidet vahetas. Ta lükkas meelega oma küüned mu peaaegu tervesse haava. Punane oli väga kahepalgeline. Ta justkui oleks pidanud mind ravima ja aitama mul taastuda, aga samal ajal ta ka tegi mu olukorda hullemaks. Üleeile võttis ta mu pea ümbert sideme ja asendas need plaastritega. Muidu hea lüke, aga plaastrid pani ta pooleldi mu silmade peale. Punane nagu nautis oma võimu minu üle. Ta võis mida iganes teha minuga ja ma ei saanud talle vastu hakata. Mul polnud häält. Mul polnud õigust arstiga vaielda. Mul polnud üldse selles majas, selles toas mingeid õigusi. Nemad olid bossid. Mina lihtsalt olin seal. Lebasin. Mõnikord ma ei tundnud end nii halvasti. Mõnikord. Aga seda oli harva. See oli õhtuti, kui ma olin üksi. Kui keegi ei hinnanud mind oma pilguga. Kui ma ei tunnetanud endale suunatud hukkamõistu. Kui ma ei pidanud kellegagi seda tuba jagama. Kui ma sain rahulikult kuulata tule praksumist kaminas. Tuult akna taga. Vaadata otsa Eevale. Nendel hetkedel ma tundsin rahu. Rahu, mida tõi ka Kaabu. Oma vilistamisega. Selles oli midagi rahustavat.

            Sellest saati, kui Kaabu õhtuti mind külastas, polnud mul enam luupainajaid. Ma sain rahulikult magada. Ma arvan, et teised said ka sellest aru. Alguses pidi Punane pea iga öö mu juures käima, sest ma ei suutnud magama jääda ja ajasin neid oma häälitsustega üles. Muskel püüdis mind päeval rahustada, Kaabu õhtul ja Punane. Punane tõi luupainajad tagasi. Tal oli kombeks mulle kõrva sosistada. Sosistada sõnu. Sõnu, nagu valu. Kokk. Vihm. Lomp. Üksindus. Tühisus. Tihtipeale lõppesid tema jutustused minu pisaratega. „Seda ma arvasingi. Sa oled nõrk. Sa oled mitte keegi! Ma ei saa aru, miks sa seal lombis surra ei võinud! Keegi ei taha sind siia.“ Alguses oli mul kõik nii värskelt meeles, et piisas paarist üksikust sõnast. Hiljem kulus neid rohkem, kuid ta sai alati mida soovis. Mul tekkisid paanikahood. Ma ei maganud. Ma polnud nõus sööma. Ma magasin. Magasin ka päeval. Magasin silmad lahti. Magasin, et ei peaks teda taluma. Sellest ei piisanud. Ta tuli ikka. Tuli ja terroriseeris. Nautis oma võimu.

            Asi läks nii kaugele, et mu olukord halvenes. Asi võis olla ka mädanikus mu haavas, mille Punane sinna lasi. Asi võis olla tema terroriseerimises. Asi võis olla minu paanikahoogudes. Asi võis olla lihtsalt passimises. Asi võis olla kõiges ja mitte milleski. Ma lamasin. Ma olin hullemas seisus kui varem. Kui ma varem ei suutnud süüa, siis nüüd ma lihtsalt ei söönud. Kui ma varem olin valudes, siis nüüd ma tekitasin omale valu. Kui ma olin varem tuim minevikust, siis nüüd olin ma tuim olevikust. Ma ei suutnud seal majas enam olla. Punane oli teinud suurepärast tööd. Ta oli mind hullumiseni viinud. Ta oli tugevam, kui ma arvasin. Tugevam kui Kaabu ja Muskel. Tugevam, sest tal oli õigus. Ma olin nõrk. Ma olin mõttetu. Ma olin tuim. Ma olin koormaks. Ma oleks pidanud surema.

            Kell oli just kaks saanud. Tuba oli pime. Vaikne. Tuli kustunud. Ainult akna taga vilistas tuul. Oksad peksid vastu akent. See oli perfektne õhtu. Ma olin mitu ööd proovinud end liigutada. Vaikselt. Käsi, jalgu, pead. Ma olin kontrolli tagasi saamas. Tõusin ettevaatlikult istukile. Kuulatasin. Kõik oli vaikne. Tõmbasin teki ümber ja tõusin püsti. Pea hakkas ringi käima. Pilt läks mustaks. Aga seda vaid hetkeks. Toetasin voodile. Seisin seal mõne aja ning lükkasin end eemale. Üks. Kaks. Tasakesi. Kõndisin aeglaselt aknani. Katsusin linki. See oli jääkülm. Klammerdusin lingi külge. Selle külmuse külge. Ma polnud kuid mitte midagi tundnud. See külmus oli tõenduseks, et ma polnud täielikult kadunud. Aga see pidi muutuma.

            Kusagil lõi kell neli. Ma olin kaks tundi seisnud. Seisnud ja mõelnud. Õues oli vihma hakanud sadama. Nii nagu viimane kord, kui õues käisin. Väljas oli torm ja ma nautisin seda. Keerasin linki. Ümisesin üht viit, mida Kaabu tihtipeale vilistas. Mulle meenus Muskli kohatu nali. Punase solvangud. Avasin akna. Tuul ja vihm tõukasid mu hetkeks aknast eemale. Ma polnud sellega arvestanud. Sulgesin silmad. Nägu oli märg. Pisaratest ja vihmast. Ümisesin valjemini. Valjemini. Astusin akna juurde. Panin käed aknalauale. Naeratasin. „Nii peab see olema. Vihmas algas. Vihmas lõppeb. Tormiga. Öösel. Pimedas. Aitäh!“

            Ma olin tänulik. Tänulik kokale. Tänulik Kaabule. Tänulik Musklile. Ma olin tänulik isegi Punasele. Tänu neile tundsin ma uuesti vihma. Tuult. Rahu. Ma ei saanud saatust vältida. Ma pidin minema. Minema vihmas. Minema öös. Minema nüüd.

4.

            Maandusin lombis. Olin endiselt nõrk ja kukkusin ümber. Vihma sadas. Tuul undas. Mu ümber oli torm, aga sees ülim rahu. Ma olin märg, aga tundsin enda sees soojust. Mul polnud külm. Olin kukkudes oma jala ära löönud. See valutas. Ma ei teinud sellest välja. Pisarad jooksid, aga ma polnud kunagi nii õnnelik olnud. Ma sain vabaks. Tundsin tuult. Tundsin vihma. Tundsin vabadust. Ma olin sealt majast pääsenud. Ma olin küll nõrk, aga ma ei pidanud enam midagi taluma. Punast. Mind ainiti vahtivat Eevat. Muskli kohatuid nalju. Kaabu kohalolekut. Ma olin vaba kõigest ja kõigist.

            Ajasin end aeglaselt püsti. Jalad värisesid pisut. Adrenaliin hakkas kerest kaduma ja ma tundsin jääkülma tuult. Tundsin vihma külmust. Kõik hakkas minuni jõudma. „Mida ma nüüd teen? Kuhu edasi?“ Ma ei tahtnud nende hoovis surra. Ma tundsin end elujõulisena. Ma tundsin end võitmatuna, mis siis, et ma külmast värisesin. Maailm oli minu päralt. Ma ei tohtinud seda võimalust käest lasta. Ma teadsin, et nad tulevad varsti mind vaatama. Näevad avatud akent. Hakkavad mind otsima. Ma pidin selleks ajaks siit läinud olema. Siit. Aga kus ma olin? Ma olin aias. Suures aias. Aias, mis võis olla sama suur kui Paradiisiaed, kus Aadam ja Eeva olid. Ma ei näinud väga kaugele, aga otsustasin liikuma hakata. Aega polnud kaotada. „Nad tulevad varsti. Ma pean liikuma. Liikuma kiiresti.“

            Väljas hakkas vaikselt koitma, kui ma lõpuks aia juurde jõudsin. See polnud väga kõrge. Kui mul poleks kõhus olnud mädanevat haava, oleksin kergesti aiast üle roninud. Aga mul oli. Pikast kõndimisest ja pooleldi jooksmsest oli see uuesti valutama hakanud. Ma polnud teda küll katki tõmmanud ja see ei veritsenud, aga kui üle aia oleks roninud, siis oleksin küll omale karuteene teinud. Otsustasin minna mööda aeda paremale. Kaugemale majast. Kaugemale meestest. Inimestest.

            Peale mõnda aega otsimist, leidsin paar katkist aialippi, mille vahelt mahtusin läbi. Ma olin väljas. Väljas küll, aga olin jõudnud metsa. Kusagil kaugemal oli kuulda autosid. Mõni väiksem maantee. Ma polnud kindel, kas minna sinna või mitte, sest kui mind otsima hakatakse, siis oleks mehed ka kohe seal. Neid ma näha ei tahtnud. Metsa ma ka jääda ei kavatsenud. Mul oli vaja tõelist arstiabi. Normaalset kohta, kus olla. Koju ma minna ei saanud. Mul polnudki sellist kohta. Ma olin kindel, et need papitükid olid juba ammu läbi vettinud ja mõne teise poolt minema viidud. Pidin leidma uue koha. Kõigepealt pidin aga aru saama, kus ma täpsemalt olin. Otsustasin ikkagi tee poole liikuda. Kaugemale aiast ja majast. Aga jääda siiski puude varju, et mind tee pealt näha ei oleks.

            Vihm jäi järele. Kõndisin natuke veel. Minust oli möödunud pea kümme autot. Tihe liiklus. Keegi ei pannud mind tähele. Keegi ei näinud metsas lonkavat inimest. Kedagi ei huvitanud. Aga nii oligi parem. Sain mõelda omi mõtteid. Koostada peas kindel plaan. Ma pidin meestest eemale saama. Ma pidin leidma koha, kuhu jääda kauemaks. Ma pidin leidma arstitarbeid. Ma pidin leidma mindagi süüa. Just. Ma polnud teab mis ajast midagi söönud. Mul oli nälg, aga olin sellega harjunud. Esmatähtis oli ikkagi leida midagi, millega haava puhastada. Koht, kus puhata. Kosuda, et siis edasi liikuda.

            Mõnesaja meetri kaugusel jäi üks takso seisma. Seisis. Sõitis minema. Läksin aeglaselt lähemale ja nägin, et seal oli bussipeatus. Koht, kus kosuda. Koht, kus natukenegi puhata. Majakesel olid puust seinad. Kui väga hästi end seina äärde suruda, polnud võimalik mind näha. See oli hea. Istusin tükk aega maas. Üritasin oma olukorrale kaine mõistusega läheneda. Ma olin haavatud ja näljane. Noor. Aga ometi polnud see ei esimene ega viimane kord, kui sellises olukorras olin. Ma pidin end natuke korda tegema. Talutavaks. Siis pidi kõik kergemalt minema. Kui nägin välja nagu lihtsalt kergelt räsitud inimene, siis ei pane keegi mind tähele ja saan linna minna. Bussiga linna. Sealt EMOsse. Kõik on tehtav. Ma pidin end lihtsalt kokku võtma. Püsti tõusma. Aga ma ei suutnud. Valu mu kõhus oli nii tugevaks muutunud. „See läheb varsti üle. Kannata ära. Sa pole nõrk. Natukene veel. Nii. Tõuse nüüd. Sa pead liikuma.“ Tõusin püsti ja just siis, kui olin otsustanud majakese varjust välja tulla, kuulsin hääli. Keegi tuli. Tuli päris mitu inimest. Mingid noored kutid kerges joobes. See kõige hullem variant. Isegi Kaabu, Punase ja Muskliga kokku jooksmine poleks nii halb olnud. Siin nad nüüd olid. Kamp purjus poisse.

            Ma teadsin, mis nüüd saama hakkab. Kõik algab kergete mõnitustega ja lõppeb siis, kui olen maas pikali ja nad on saanud oma isu täis. Isu täis mind pekstes. See oli peaaegu et igapäevane. Vaatasin maha. Ootasin. Poisid naersid omavahel. Tuli paar pilget, aga ei midagi enamat. Üks poistest tuli mu juurde ja tõukas mind, aga see oli kõik. Ma olin hämmeldunud. Midagi sellist polnud varem juhtunud. Nad istusid mu kõrvale pingile. Ma ei julgenud end liiguatada. Ei hinganud. Vaatasin lihtsalt maha. Lootsin, et nad lahkuvad. Vastupidi mu lootustele, ei läinud neist keegi minema. Paar korda käisid poisid majakese taga end tühjendamas. Igast otsast, kust oli võimalik, sealt ka midagi tuli. Õnneks ei tehtud seda siin sees või minu peal. Ka see poleks esimene kord. Esimene kord oli aga see, et üks poistest pakkus mulle oma jooki. Ma olin ka varem alkoholi joonud. See ei olnud õlu. Meenutas viina, aga midagi oli nagu mööda. Tõstsin pilgu. Tal olid jäiselt sinised silmad. See oli kõik, mida ma nägin. See pilk sööbis minusse. Ta pakkus mulle pudelit ja ma võtsin selle vastu. Võtsin lonksu ja andsin pudeli tagasi.

            Me olime seal peatuses vist oma tund aega. Selle aja jooksul tuli ka üks buss. Ma ei julgenud sellele minna. Olin justkui kinni naelutatud. Ma ei julgenud midagi teha. Ma ainult ootasin. Ootasin, et nad lahkuks. Et ma saaks nutta. Nutta ja lihtsalt olla. Iga mööduva minutiga jõudis reaalsus mulle aina enam kohale. Mul polnud kuskile minna. Mul polnud süüa. Mul polnud võimalik isegi mitte oma haava puhastada. Ma olin hukule määratud. Ma hakkasin isegi igatsema seda tuba. Praksuvat tuld. Eevat, kes mind vaatas. Punase mõnitusi. Kaabu vilistamist. Muskli nalju. Ma olin kokku lagunemas, kui minu silme ette ilmus seesama pudel. See pudel, kust mulle pool tundi tagasi jooki pakuti. „Võta. Seda on sul rohkem vaja kui mul.“ Nad olid läinud. Sama järsku, kui nad tulid, olid nad kadunud. Pisarad voolasid üle mu põskede. Ma olin tänulik. Ma sain lõpuks ometi üksi olla. Murduda. Nutta.

            Mõne aja pärast suutsin end uuesti kokku võtta. Hakkasin oma võimalusi uuesti üle lugema. Ega need head polnud, aga mul oli nüüd midagi piirituselaadset, millega haava puhastada. Keegi poistest oli pingile jätnud ka oma pusa. See oli hea. Nüüd oli mul plaan selge. Pidin haava ära puhastama. Uueks sidemeks kasutasin oma särki. Kuigi see pusa haises suitsu ja viina järele, panin selle ikkagi selga. Midagi paremat mul polnud. Aga areng oli toimunud. Mul oli lootus ellu jääda. Lootus jõuda linna. Lootus. See andis mulle jõudu. Võtsin viimase lonksu, viskasin pudeli minema ja läksin esimese bussi peale, mis mind sealt haigest kohast minema viis. Mu elu alles algas.

5.

            Bussisõit oli üsna tavaline. Mõned inimesed jäid mind natuke liiga kauaks vaatma, aga keegi ei tulnud midagi ütlema. See oli hea. Väljas läks valgemaks ja isegi päike tuli välja. Mõni peatus peale linnapiiri ületamist läksin välja. Ma ei tahtnud kesklinna minna. Seal oleks liiga palju silmapaare olnud. Ma tahtsin midagi rahulikumat. Midagi tagasihoidlikumat. Jalutasin majade vahel, mööda pikki tänavaid. Ekslesin ringi aga püüdsin kõike võimalikult hästi meelde jätta. Mul oli hea mälu. Varsti olid mul kaks linnaosa peas. Ma teadsin kõiki urkaid. Kõik oli tuttav ja ometi olin linnas olnud vaid pisut üle tunni aja.

            Esimese asjana läksin kohalikku apteeki. See tundus ohutu valik. Kuna tegemist oli pigem äärelinnaga, siis uskusin, et inimesed on siin lahkemad. Aitavad. Mõistavad. Apteeker oli noor ja sõbralik naine. Tervitas. Naeratas murelikult. Ju oli mu olukord nii hästi läbi nähtav. Pärast mõningat vaikust seletasin talle oma olukorda. Mitte liiga detailselt. Ainult seda, et mul oleks vaja haava puhastada, sidet saada ja ka arsti visiit tuleks kasuks. Ma teadsin, et see läheb maksma päris korraliku summa, aga mul polnud raha. Mul polnud üldse midagi. Apteeker vaatas mind. Mõtles. Eks ta ole jah kahtlane, kui võhivõõras tuleb abi küsima. Kes teab, mis kavatsused tal tegelikult on. Ma ei pannud seda pahaks. Oleksin ise samamoodi käitunud. Minu üllatuseks naine noogutas ja kutsus mind puhkeruumi. Algselt nõustus ta ainult haava üle vaatamisega, selle puhastamisega ja sideme vahetamisega. Kui ma aga värisema hakkasin ja pilk mustaks läks, otsustas naine kutsuda ka päris arsti mind üle vaatama.

            Kaotasin teadvuse. Ärkasin paar tundi hiljem sealsamas toas. Lamasin diivanil. Diivanilaual olid pirukad, vesi, tabletid ja õun. Kui välja jätta näljast tulenev nõrkus, siis ei tundnud ma end kuigi halvasti. Ajasin end istukile ja hakkasin sööma. Apteeker tegeles leti taga kliendiga. Raadios käis vaikselt muusika. Võtsin fliisi endale ümber. Järsku käis külmavärin üle mu keha. Pidin paar korda rahulikult sisse-välja hingama. Keegi lasi vetsus vett. Mõne aja pärast tuli sealt välja keegi mees. Arvatavasti arst. Ta tuli mu juurde ja palus mul pikali heita. Ta esitas kohutavalt palju küsimusi. Ainuke, mida vastata oskasin, oli, et mu haava peab ravima. Mees noogutas. Võttis oma kohvrist mingid pudelid ja rulli sidet. Töö oli kiire ja korralik. Kuigi ta nägu läks väga krimpsu, kui ta nägi, kui hullus olekus mu haav tänu Punasele oli. Igal pool mäda ja põletik. Ta ütles, et peaksin umbes nädal aega väga rahulikult võtma, ei mingit tõstmist ega liigset pingutust. Ma teadsin seda isegi. Aga mu elu ei võimaldanud seda. Seda ma muidugi arstile öelda ei saanud. Mees vaatas üle ka mu pea haavad. Mõõtis pulssi ja vererõhku. Ühesõnaga, tegi täieliku kontrolli. Tuli välja, et mul on palavik. See on see vihmas jalutamine. Igatahes oli see parem, kui seal põrgulikus majas lamamine.

            Arst andis mulle natuke sidemeid ka pärastiseks ning pudeli haavapuhastusvahendit. See oli temast väga kena. Ta palus mul ka kaks tabletti kuuest kohe ära süüa. Need pidavat aitama palavikku alla võtta. Järgmised kaks pidin võtma õhtul ja viimased kaks järgmine hommik. Pärast sööki muidugi, mis oli jällegi problemaatiline. Ma ei teadnud kunagi, millal uuesti süüa saan. Ma ei teadnu, kus ma isegi ööbin. Kui linna avastasin, siis nägin üht mänguväljakut, kus oleks mõnus öö veeta. Seal lähedal oli ka üks kiirtoidukoht. Peaaegu nagu lotovõit. Peaaegu.

            Kui arst oli lahkunud, jäin ma uuesti magama. Ärkasin kusagil poole kuue paiku, kui apteeker mind üles ajas. Olin alguses veits pahur, aga ma teadsin, milles asi oli. Apteek tuli kinni panna ja mina ei saanud sinna jääda. Pidin minema koju. Hah, koju. Minu suureks üllatuseks kutsus naine mind enda poole. Ütles, et saaksin seal end kasida, käia pesus, võib olla saaksin ka puhtad riided ja kindlalt sooja toitu. Ma ei osanud midagi öelda. Tundsin, kuidas silmad märjaks läksid. Mitte keegi polnud minu heaks midagi sellist teinud. Kunagi üks vanem naine tõi mulle küll sooja toitu, kui ma tänaval olin. Aga mitte keegi polnud kutsunud mind enda juurde. Avanud mulle oma kodu ukse, nagu oleksin vana tuttav. See oli väga liigutav. Naine kallistas mind. Pakkis mu asjad kokku. Tõusin püsti. Võtsin laualt õuna, mida ma polnud veel süüa jõudnud, ja järgnesin talle.

            Naise kodu polnud väga kaugel. Ta elas ühes kortermajas suure kaubanduskeskuse kõrval. See oli selline maja, kus oli isegi lift. Ma polnud kunagi liftiga sõitnud. Ta elas seitsmendal korrusel. Ma jäin lifti ees seisma, ega olnud nõus sisse minema. Ta vaatas mind. Tuli liftist välja. Mõtles natuke ja ütles: „No olgu pealegi. Lähme siis trepist. Ongi tervislikum. Aga läheme rahulikult.“ Ta tuli mu kõrvale. Avas ühe punase ukse ja läks sisse. Seal olid trepid. Me polnud kuigi kõrgele jõudnud, kui tundsin, et ei jaksa enam edasi minna. Puhkasime ühes vahes. Olime vist kolmandale korrusele jõudnud. Ma teadsin, et treppidest minek võib mu haava uuesti lahti tõmmata ja ma otsustasin ikkagi lifti kasuks. Läksime uuesti lifti uste ette. Naine pani oma käe mu õlale, vaatas mulle otsa ja naeratas. Ma ei osanud midagi selle peale öelda ega teha. Uksed avanesid ja ma astusin aeglaselt sisse. Apteeker tuli mu kõrvale ja palus mul vajutada ühte nuppu lifti seinal. Nupp läks punast värvi ja uksed hakkasid kinni minema. Tundsin, et mul saab õhk otsa. Naine kükitas mu kõrvale, kui lifti põrandale istusin. „Hinga rahulikult sisse. Tubli. Nüüd aeglaselt välja. Kõik läheb hästi.“ Naise hääl oli rahulik ja ma suutsin end kokku võtta. Kui uksed avanesid, jooksin ma liftist välja. Ma polnud vist kunagi nii kiiresti liikunud. Naine ei naernud mu üle. Naeratas ja ütles: „Sa olid nii tubli. Ma olen uhke su üle.“

            Tema korteri uks oli rohelist värvi. Esik samamoodi. Ma seisin tükk aega esikus, oskamata midagi teha. Apteeker ei teinud sellest mingit probleemi. Ta läks kööki, pani vee keema. Natukese aja pärast tuli ta mind vaatama. Teda oli tore näha. Ta kutsus mind tuppa ja me läksime kööki. Vesi oli just ära keenud ja ta tegi meile teed. See oli mõnus. Hubane. Tundsin end turvaliselt ja hästi. Naine rääkis oma elust, pakkus kooki. Jõime teed ja ma kuulasin teda lummatult.

            Kui õues hakkas juba pimedaks minema, andis naine mulle mu tabletid ja me sättisime end diivanile. Ma polnud kunagi diivanil telekat vaadanud. Vaateakendel olin neid küll näinud, aga see oli ka kõik. Need värvid. See hääl. Inimesed seal sees. Nii õnnelikud. Korraks tundsin ka end ühena neist, kes olid seal ekraani taga. Õnnelik. Tundsin end turvaliselt. Kõik tundus hästi minevat. Mõne aja pärast jäin ma magama. Pea toetus naise õlale. Tekk oli lõuani tõmmatud. Kõik oli perfektne.

6.

            See idüll kestis mõned nädalad. Käisin naisega koos apteegis, aitasin tal ravimeid riiulitele panna. Igakord, kui keegi tuli, pidin aga tagaruumi minema. Korteris elades sain tunda elu võlusid. Soe vesi. Dušš. Igaõhtune soe söök. Täiskõhu tunne. Puhtad riided. Voodi. Kõik see oli minu jaoks ebatavaline. Olin harjunud tühja kõhuga magama minema. Olin harjunud magama vaid papi peal. Papil, mis oli läbi vettinud. Olin harjunud magama vihmas ja tuules. Selle paari nädalaga muutus mu elu täielikult. Ma sain tunda, mida tähendab kodu. Kodu on rohkemat kui lihtsalt seinad ja lagi. See on õnnetunne.

            Oli õhtuid, kui ma hakkasin reaalsuses kahtlema. Tihti arvasin, et see, mis minuga toimus, oli uni. Ma olin tavaline tänavatüdruk. See polnud võimalik, et ma sain elada soojas korteris. See pidi olema uni. See pidi läbi saama. Alati juhtus midagi ja ma lõpetasin tänaval. Alati sai kellelgil minust siiber. Alati leiti vabandusi ja põhjendusi, miks minust lahti saada. Aga see apteeker ei olnud selline. Kui ma jäingi mõttesse, ega suutnud oma mustast august välja tulla, tuli ta mu kõrvale ja pakkus teed. Lihtsalt niisama. Ta oleks juskui pool tundi varem aru saanud, et midagi on valesti ja teed hakanud tegema. See oli meil kombeks saanud. Istusime õhtuti diivanil ja jõime teed. Mõnikord ta rääkis oma lapsepõlvest. Mõnikord vaatasime filme. Mõnikord uudiseid. Aga mõnikord olime lihtsalt vait. See oli hea. Nendel hetkedel suutsin ma ainult vaevu seda kõike hoomata. Ma teadsin, et ei saanud sinna igaveseks jääda. Et see pidi kord läbi saama. Aga nendel vaikusehetkedel püüdsin ma kõike meelde jätta. Korteri lõhna. Tee maitset. Teki sees olemise soojust. Naise häält. Ma püüdsin kõike talletada, sest teadsin, et see saab kunagi otsa.

            Ma olin seda plaaninud juba paar päeva. Kõik oli muidu väga tore, aga mulle ei meeldinud kellegi teise kulul elada. Mõnikord sai mul õhk otsa. Tekkis paanika, nagu oleksin kusagil puuris kinni. Ometi, võisin ma alati ära minna. Ära minna ja tagasi tulla. Ma teadsin, et mind oodatakse. Aga see ei saanud enam nii jätkuda. Ma ei saanud jääda selle naise lemmikloomaks. Ma tahtsin olla vaba. Tundsin end aheldatuna selle suurepärase unelma külge. See kõik hakkas aina enam võltsim tunduma. Ma pidin sealt ära saama. Enam ei takistanud mind miski. Olin mitu päeva kosuda saanud. Haav oli terve. Vaid õrn arm oli alles. Ma olin leidnud kapist ka ühe seljakoti, kuhu riideid toppisin. Võtsin lisaks ka natuke süüa ja peitsin koti voodi alla. Ootama. Ja nüüd olin ma valmis. Oli aeg lahkuda.

            Õues oli pime. Kell lähenes südaööle. Taevas oli tähti täis. Kõik oli imeline. Kaunis. Perfektne. Võtsin oma koti ja läksin esikusse. Naine oli mulle hiljuti uued tossud ostnud. Panin need jalga. Jäin korra seisma ja kuulatasin, kuidas kõrval toas apteeker vaikselt nohiseb. „Ehk peaksin talle kirja jätma? Et minuga on kõik hästi, aga et pean ära minema? Ei. See läheks liiga tundeliseks. Ma ei suudaks.“ Sügava ohkega hakkasin omale jopet selga tõmbama. Õues polnud küll nii külm, aga kõigeks tuli valmis olla. Ma ei teadnud kuhu ma lähen või kauaks ma jään, seega jope oli igati mõistlik valik. Ma mäletan, et jäin ukse juures kõhklema. Kõik ilusad mälestused jooksid peast läbi. Kas jääda või mitte. See oli mu elu kõige raskemaid otsuseid. Aga ma pidin minema. Miski nagu tõmbas mind enda poole. Eemale õnnest. Eemale sellest korterist. Eemale normaalsusest.

            Koridori jõudes jäin ma seda lifti silmitsema, nii nagu iga kord. Ma ei usaldanud seda. Peale esimest sõitu ma rohkem sinna sisse ei roninud. Need jõnksud ja helid, mida see lift tegi. See tunne, kui uksed sulgusid. See oli kohutav. Ma ei ole usklik, aga sellel momendil, kui ma liftis olin, palusin ma Jumalat. Ma kartsin oma elu pärast. Mul tekkis paanika. Mitte ainult selle pärast, et tundisn end lõksus olevat, vaid ka selle pärast, et hirm lõi jalgealuse nõrgaks. Kartsin lifti alla kukkumist. Kartsin kinni jäämist. Kartsin lifti õhku lendamist. Kartsin põranda tükkideks lendamist. Kartsin lifti lagunemist. Kartsin korrustevahelisi peatuseid. Ja seda kõike tundsin ma oma esimesel ja ainukesel liftisõidul. See ei kestnud kaua, kuid kui mind paanikahoog enda võimusesse võttis, jäi aeg seisma. Kõik tundus igavikuline.

            Läksin trepist alla. Alguses aeglaselt, kuid viimased korrused läksid kiiremini. Hüppasin astmelt astmele. Ümisesin. Naeratasin. Ootasin, et saaks välja. Ma olin nagu vasikas, kes polnud muru näinud. Kuigi õues oli pime, jooksin ma välja ja jäin seisma, justkui paistaks päike. Seisin niiviisi – käed laiali, nägu tähtede poole – umbes  kümme minutit, kuni jahe õhk, mind tagasi maa peale tõi. Tõmbasin koti paremini selga. Vaatasin veel tähti ja tundsin end imetillukesena. Ma teadsin, et ei saanud sinna maja ette seisma jääda, nii et hakkasin suvalises suunas kõndima.

            Minust möödusid üksikud autod ja kui kesklinna poole jõudsin, nägin ka inimesi. Ühe klubi juures oli kamp noori, kes tundusid kõik lõbusas tujus. Natuke kaugemal oli veel teinegi. Suitsetasid. Kuulsin ka enda taga kellegi hääli. Nad rääkisid koolist. Pidudest. Riietest. Kõigest, mis oli nende jaoks tavaline, aga minu jaoks nii kaugel. Kui ma väiksem olin, siis ma käisin koolis. Enne, kui tänavale sattusin. Enne, kui mu elu pea peale pöörati. Ma ei jõudnud väga palju oma lapsepõlve üle mõtiskleda, sest üks klubi ees seisvatest tüdrukutest oli mu ette astunud ja naeratas laialt. Tal olid sügavpruunid ilmad ja peaaegu lumivalged juuksed. Ta oli nagu kummitus. Ainult et tüdruku kärtsroosa kleit ei sobinud ta kummitusliku välimusega.

            Ma ei osanud alguses kuidagi reageerida, kuid üsna pea tekkis minu ümber inimestest ring, kes kõik mind vaatasid. Ma olin nagu hirmunud kitseke huntide karjas. Kõik vaatasid mind. Puurisid oma pilgud minust läbi. Üritasin enesekindel välja paista, aga see tegi asja hullemaks. Osad poisid hakkasid üksteist togima ja minu poole näpuga näitama. Mõned tüdrukud turtsatasid naerma. Ainult see roosa kummitus ei läinud teistega kaasa. Ta vaatas mulle otsa. Silmagi pilgutamata. Minuteid järjest. Aeg jäi seisma, kui ta mind vaatas. Need sügavpruunid silmad. Seal oli midagi. Midagi erilist. Midagi, mille olemusest ma veel teadlik polnud. Veel mitte. Aga ma tundsin, et see muutub.  

7.

            Läksin koos teistega klubi uksest sisse. Tundsin end nagu tulnukas. Teksades. Jope ja seljakotiga. Mul oli isegi müts peas. Kõik teised mu ümber olid kleitides. Ilusaks tehtud. Üles löödud. Mina olin lihtsalt mina. Kui üritasin roosa kleidiga tüdrukule asja selgitada, ta vaid naeratas. Ta ei teinud vist kunagi midagi muud peale naeratamise. See sobis talle. Tema sügavpruunid silmad. Veripunaseks värvitud huuled. Säravvalged hambad. Ta oli isegi mingi sätendava kivikese lasknud oma hamba külge panna. Ta säras igas mõttes. Temast isegi õhkus midagi ebamaist. Ma ei suutnud talle vastu panna. Tema naeratusele. Silmadele. Kutsuvale hoiakule.

            Klubi ise polnud kõige hullem. Muusika oli vali. Rahvast palju. See oli hea. Mida rohkem rahvast, seda vähem pöörati mulle tähelepanu. Sain rahulikult seina ääres toimuvat jälgida. Inimesed nagu loomad. Hüppamas. Karjumas. Lõbutsemas. Muundumas ühiseks massiks. Neid ühendas nähtamatu jõud. Muusika. Alkohol. Seltskond. Sõbrad. Ka see kamp noori läks tantsima. Need, kellega mina tulin. Kargasid nagu segased. Muusikaga samas rütimis. Rahvaga ühte sulamas. Ainult see roosa kummitus seisis keset hüplevat inimestesumma. Vaatas ainiti mulle otsa. Ma tundsin, et muutun väikeseks. Tühiseks. Tema pilk oli hinge söövitav. Ta hakkas liikuma. Aeglaselt. Kindlalt. Minult pilku pööramata. Mõned meetrid veel. Ta oli juba nii lähedal. Samm sammu haaval kõndis ta minust mööda. Nii lähedalt kui võimalik. Ma jäin lollilt enda ette vaatama. Ta oli nagu kummitus. Naelutas mu põranda külge. Nägi mu hinge. Jalutas minust läbi. Ja ma ei osanud enam midagi teha. Ma lihtsalt seisin. Tardunud. Šokis. Transis. Ma lihtsalt olin seal.

            Seisin seal päris pikalt. Mind äratas kellegi puudutus. Keerasin aeglaselt ümber. Mu selja taga seisis see tüdruk. Tops käes. „Joo. Siis läheme välja. Siis sa tuled ja teed minuga ühe suitsu. Ja siis? Siis me räägime.“ Ta vaatas mulle sügavalt silma. Tõstsin topsi huultele ja jõin. Mul ei jäänud midagi muud üle. Mul polnud pääsu. Alkoholi ja õunamahla segu voolas mu kurgust alla. Magus ja kibe. Kibe ja magus. Külm ja soe. Soe ja külm. Ma tundsin kõike. Ma tundsin, kuidas pea selgines. Ma tundsin pea pööritust. Ma tundsin joogi maitset. Ma tundsin sooja. Ma tundsin aju jäätumist. Ma tundsin külmavärinaid. Ma tundsin tüdruku kätt minu käest haaramas. Ma tundsin, kuidas jook uuesti üles tuleb. Ma tundsin kõike. See kõik juhtus nii kiiresti. See kõik oli nagu unenäos. Kiire. Udune. Kiiresti kadunud.

            Jõudsime välja. Mul polnud aimugi kuidas. Värske õhk lõi mind jalutuks. Tema ainult naeris. Ta naer – see oli midagi ebamaist. Kõrvulukustav. Kõrvukriipiv. See polnud sõbralik naer. Ta naeris minu üle. Ma tundsin, kuidas hirm mind endasse haaras. Halvatus. Jõuetus. Külmavärinad. Seda kõike tekitas kummituslik naer. Taganesin klubi ukse poole. Tahtsin eemale saada. Kaugemale sellest tüdrukust. Sellest naerust. Nendest silmadest. Tagurdasin aeglaselt. Jälgisin pidevalt, mida see kummituslik tüdruk teeb. Ta vaatas mind. Vaatas huviga. Tal oli selline üleolev muie näos, nagu ta teaks midagi, mida mina ei tea. Vaatas ja muigas. Ma tagurdasin kellelgi otsa. Püüdsin taha vaatamata temast mööda tagurdada. Tundsin, kuidas ma kellegi jala taha koperdasin. Kuidas keegi minu kätest kinni võttis. Kuidas mu seljakott seljast rebiti. Kuulsin naeru. Põlastamist. Nägin neid samu noori enda ümber. Nägin selle tüdruku pruune silmi mind vaatamas. Nägin ta õelat naeratust. Nägin, kuidas ta nautis seda, mis toimus. Ma nägin kõike. Tundsin kõike.

            Ta süütas oma suitsu. Kõndis aeglaselt minu poole. Minu ümber tekkinud ring läks kaheks, kui ta lähemale jõudis. Ta ei tõstnud kordagi minult silmi. Vaatas. Puuris. Muigas. Nautis oma võimu. Üks poistest oli mu koti lahti rebinud. Asjad olid maha loobitud. Kõik, mille kallal vaeva olin näinud, oli kadunud. Tähed taevas ei olnud enam lohutavad. Jahe õhk ei olnud innustav. Ma olin endiselt lõksus. Lõksus, aga mitte enam korteris. Lõksus noorte kambas. Lõksus, sest poisid olid mulle trellideks. Lõksus, sest ma ei suutnud neist silmadest põgeneda. Lõksus, sest iga läheneva sammuga muutus tüdruk aina enam koletiseks. „Teeme nüüd ühe väikese suitsu. Ja siis? Me räägime. Räägime igasugustest asjades. Sobib?“ See polnud küsimus. Mul polnud mingit sõnaõigust. Tundsin end jälle nagu oleksin voodi külge aheldatud. Tüdrukust oli saanud uus Punane. Veelgi julmem. Veelgi vastikum. Veelgi salapärasem.

            Ma polnud kunagi varem suitsu proovinud. Ma ei suutnud seda alla tõmmata. Seda tossu. Seda mürki. Imesin suitsu tühjaks ja puhusin kõik kohe välja. Ma uskusin, et niimoodi tehes saab see kõik kiiremini läbi. Päris nii ei läinud. Kui olin oma ülesandega hakkama saanud, talitati mind klubist eemale. Kaugemale pilkudest. Kaugemale inimestest. Kaugemale abist. Kui olime piisavalt kaugel, lükati mind ühte tänavasse. Lõin end vastu seina ja kukkusin istuli. Püsti tõusta ma ei julgenud. Tüdruk oli omale uue suitsu ette pannud ja kükitas mu kohale. „Nii. Räägi nüüd meile, mis tegelane sa oled. Mida sa siin tegid? Kes sa oled? Kust sa tuled?“ Mul polnud talle mingeid vastuseid. Ma teadsin, et vaikimisele järgneb karistus. Ma teadsin seda, aga mul polnud midagi öelda. Ma vaatasin ta sügavpruune silmi. Tundsin, kuidas silmad vesiseks läksid. Tundsin, kui väikeseks ma muutusin. Mul polnud pääsu. Mul polnud vastuseid. Mul polnud midagi.

            Pärast mõningat peksmist, mõnitamist, solvamist, sülitamist jäeti mind üksi. See oli hea. Nad andsid isegi mu koti tagasi. See oli tühi. Keegi oli noaga koti põhja lõhki tõmmanud. Riided, mis mulle peale visati, olid ribadeks. Ma polnud end nii lootusetu kõntsana kunagi varem tundnud. Ma teadsin, et pidin tagasi minema. Õues oli juba valge. Liiklus muutus elavamaks. Tänavatele ilmusid tööle kiirustavad inimesed. Kõigi elu jätkus samas rütmis. Ma teadsin, et pidin tagasi apteeki minema. Pidin vabandama. Anuma, et ta mind tagasi võtaks. Teadsin, et ta võtab, kui räägin mis juhtus. Kui räägin, mida minuga tehti. Ma teadsin, et ta kuulab. Ta küll ei mõista mind, aga ta kuulab. Ta ei viska mind tänavale. Ma teadsin, et pidin minema, aga ma ei suutnud tõusta. Ei suutnud. See oleks olnud liialt alandav. Ma pidin sinna jääma. Tänavale. Riiete alla. Tänavale. Seal oli mu koht. Ma pidin lihtsalt asukohta muutma. Pidin leidma uue koha, kus haavu lakkuda. Koha, mida keegi ei tea. Koha, mille olemasolu ma veel isegi teada ei saanud. Ma pidin lihtsalt edasi liikuma. Jääma plaanile kindlaks. Kaduma. Põgenema sealt linnast. Põgenema inimeste juurest. Põgenema. Jooksma. Varjuma.

8.

            Olin peaaegu nädal aega ringi ekselnud. Maganud siin. Maganud seal. Kohanud sõbralikke ja vaenulikke inimesi. Neid, kes andsid süüa. Neid, kes peksid. Neid, kes andsid peavarju. Neid, kes mõnitasid. Olin jõudnud linnast välja. Vaiksesse maakohta. Seal oli mõnus. Linnud laulsid. Isegi väike ojake oli metsa sees. Enamiku ajast veetsin looduses. Inimestest eemal. Eemal pilkudest. Eemal kõigest. Kõigest peale loodusest tuleva rahu. Tähti täis taeva. Põski paitavast tuule. Sillerdava vee. Lindude lauludest. See oli hea.

            Metsas elades kohtasin ma üht vanemat naist. Ta ei rääkinud väga. Ma aitasin tal oksi korjata. Istusime tema majakese ees ja vaatasime loodust. Ojakest. Nautisime vaikust. Ta ei tahtnud kunagi midagi teada. Ta oli õnnelik ja rahul. Nautisime üksteise seltsis üksindust. Temaga koos olles olin ma üksi, aga ka koos. Ma sain mõelda mõtteid. Sain vestelda ilma sõnu kasutamata. Ta mõistis mind rohkem kui keegi teine. Me rääkisime sõnadeta.

            Tol päeval, kui otsustasin uuesti edasi liikuda, ei olnud kummagi silmis pisaraid. Ta teadis, et ma lähen. Mina teadsin, et lähen. See oli kõik loomulik asjade kulg. Uksel me vaid naeratasime üksteisele ja ma läksin taas metsa poole. Metsa, kus olin veetnud pea neli päeva. Metsa, mis tõi mulle rahuldust. Metsa, kus ma tundsin, et kõik oli hästi. Metsa, kus tundsin end turvaliselt.

            Mõne tunni pärast olin aga metsast välja jõudnud. Kõndisin mööda suurt teed. Mul oli endiselt kaasas see seljakott, mille olin apteekri juurest võtnud. Üks headest inimestest aitas mul koti terveks teha. Mulle anti isegi natuke riideid. Tundsin, et see oligi headus. Ometi pidin ma edasi minema. Ma ei suutnud kunagi kauaks jääda. Metsas elava memme juures olin isegi kaua. Aga sea oli ka hea. Rahulik. Sai mõelda.

            Minust möödus üks sportauto. Mürises nagu traktor. Kihutas nagu gepard. Kiire. Vihane. Ilus. Ma poleks seda vist nii hoolega vaatama jäänud, kui ta seisma poleks jäänud. Elektrisinist värvi auto kihutas minust mööda ja lõi mõnekümne meetri tagant pidurid blokki. Seisis mõne aja ja hakkas siis minu poole tagurdama. Ma olin küll üllatunud, kuid ei teinud sellest väga välja ja kõndisin ikka edasi. Kui auto minu kõrvale seisma jäi, otsustasin ka ise seisma jääda. Viisakusest või nii. Juht lasi kõrvalistuja akna alla. Ma olin šokeeritud. Ma teadsin seda juhti. Ma teadsin teda. „Kaabu?!“

            Mees vaatas mulle otsa, nagu oleks viirastust näinud. Ta suu vajus lahti. Silmad läksid suureks. Ta polnud minuks vist valmis olnud. Mina temaks ka mitte. Mulle meenusid need vaiksed õhtud seal majas. Need õhtud, kus ta vilistas. Need õhtud, kus kamin praksus ja tuul vilises. Tundsin, kuidas väike naeratus suule ilmus. See ei püsinud kaua, sest üsna pea tulid mulle meelde Punase sõnad. Tema käitumine. Valu, mida ta tekitas. Kogu piin, mis seal majas oli. Pidin selle unustama.

            Raputasin pead. Püüdsin kogu hingest mälestusi eemale tõrjuda. Nii häid kui ka halbu. Kogu see maja oli neetud. Need mehed samuti. Ma pidin eemale saama. Hakkasin taganema. Aeglaselt. Iga sammuga aga kiiremini. Sammud läksid üle jooksmiseks. Varsti olin juba nii kaugele jõudnud, et teed enam ei paistnud. Jäin seisma ja kukkusin maha. Olin surmväsinud. Hingeldasin. Mõne aja pärast suutsin end uuesti kokku võtta. Tõusin püsti ja otsustasin tagasi suure tee äärde minna. Mul oli plaan mööda seda teed järgmisesse külla või linna jõuda. Kumb iganes varem ette jääb.

            Olin mõnesaja meetri kaugusel, kui nägin seda sinist autot tee ääres. See oli endiselt seal. Polnud meetritki liikunud. Aknad olid alla keritud, sest autos mängiv muusika kostis kaugele. Tardusin paigale. Ma ei teadnud, mida teha. Osa minust tahtis auto juurde joosta. See masin olin kui kunstiteos. Ka Kaabu oli tegelikult tore. Miski temas tõmbas mind enda poole. Ometi oli minus teine pool, mis käskis kaugele ära joosta. Eemale autost. Eemale mehest. Eemale mälestustest.

            Väga aeglaselt ja väikeste sammudega hakkasin ma siiski auto poole liikuma. See elektrisinine möirgav masin ja selle roolis olev kaabuga mees tõmbasid mind lihtsalt jõuga enda poole. Jõudin autoni. Kaabu avas oma ukse. Astus autost välja. Seisis. Vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta peas toimus. Ta lihtsalt vaatas. Ta nägi midagi. Midagi, mida ta nii pingsalt jälgis. Midagi, mis oli kusagil minu juures. Minu sees. Minu ümber. Kusagil minu lähedal. Pöörasin pilgu maha ja vaatasin oma tosse. „Kas tuled?“ Mu sisemus tahtis karjuda. Joosta tema juurde. Nõustuda ilma mõtlemata. Ma olin kui kivikuju. Ainuke asi, mida teha suutsin, oli hingata. Väga aeglaselt ja sügavalt. Aeglaselt sisse. Veel aeglasemalt välja. Raputasin pead.

            Me seisime päris pikalt niimoodi. Vaikuses. Ainult autost tulev muusika oli taustaks. Ta ei küsinud enam midagi. Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt seisime. Hingasime. Kuulasime muusikat. Püüdsime omi mõtteid korrastada. Aru saada, mida ja kuidas edasi teha. „Kas tead, ma ei viiks sind sinna majja. Kui me märkasime, et olid põgenenud... See. Ma. Me ei teinud mitte midagi. Ma teadsin, et midagi pidi juhtuma. Sa poleks muidu läinud. Või oleksid? Njaa. Seda ma arvasin. Ma ei saanud magada. Istusin seal toas päris mitu ööd. Vaatasin tuld. Vaataisn seda voodit. Mõtlesin. Sa olid lihtsalt läinud. Sa olid nõrk ja haavatud, aga sa olid läinud. Sa lihtsalt läksid ära. Ma otsisin ümbruse läbi. Aga seda paar päeva liiga hilja. Ma olin kindel, et sa olid läinud. Et ma ei näe sind enam. Aga kui ma nägin sind siin... Ma. Ma pidin seisma jääma. Ma pidin veenduma, et see olid sina. Et sinuga on kõik hästi. Et sa oled elus. Tule minuga.“

            Seisin seal tee ääres sõnagi lausumata. Ma olin kindel, et jäängi sinna. Jään seisma. Ei liigu enam kunagi. Et minust saab kuju. Tema sõnad. Tema emotsioonid. Need jõudsid minuni mõne aja pärast. Emotsioonide pilv võttis mind enda alla. Mu mõistus oli kadunud. Olin kui unes, kui auto ukse avasin. Kõhklesin hetke. Miski nagu üritas mind maa peale tõmmata. Ma olin liiga kõrgel. Kõrgel pilvedes. Ma ei mõelnud enam selgelt.

            Istusin autosse. Tõmbasin ukse kinni. Muusika üürgas. Mulle puhus näkku kuuma õhku. Auto urises. Me hakkasime liikuma. Kiirus tõusis. Tundsin, nagu ma lendaks. Tundsin adrenaliini. Teadsin, et olin end liiga sügavale seganud. Teinud vale otsuse. Kuid nüüd oli juba hilja.

9.

            Autosõit oli vaikne. See polnud väga pikk, aga mitte ka lühike. Sõitsime umbes tund aega. Sellest linnast mööda, kuhu olin plaaninud minna. Ta ei öelnud, kuhu me läheme. Ta ei öelnud üldse midagi. Lihtsalt sõitsime. Kuulasime muusikat. Tema vaatas teed. Mina loodust. Meeter meetri ja kilomeeter kilomeetri järel.

            Kui olime linnast läbi sõitnud ja natuke ka külateedel olnud, jäi ta seisma. Me peatusime ühe vana palkmaja ees. Maja kõrval oli kuut. Kuudi ees koer. Suur. Hirmus. Urisev koer. Ta ei meeldinud mulle. Ma jälestasin koeri. „Inimese parim sõber.“ Hah. Hea nali. Inimesed polnud ainukesed, kes mulle kallale olid tulnud. Koerad. Kassid. Kõigile olin hea märklaud. Ka see koer vaatas mind. Süsimust. Silmad põlesid peas. Hambad irevil. Ma ei tahtnud autost väljagi minna. Olin kindel, et jään sinna. Jäingi. Vähemalt mingiks ajaks. Kaabu oli sel ajal autost välja roninud ja koera juurde läinud. Rääkis temaga. Naeris. Korraks suutis ta isegi koera tähelepanu endale saada. Ainult korraks. See koer jälgis mind pingsamalt kui too kummituslik tüdruk. Ta oli saatanast. See koer. See koht. Isegi Kaabu. Kõik oli kuidagi vale. Negatiivse auraga.

            Kaabu viis koera tuppa. Hakkasin auto ust avama. Tundsin hetkeks isegi kergendust. Rõõmustasin liiga vara. Olin just autost välja saanud, kui nägin kuidas koer mind juba aknast jälgis. Ma polnud pääsenud. Kaugel sellest. Tardusin paigale. Olin kindel, et ta hüppab läbi akna ja tuleb mulle kallale. Sellised need koerad kord on. Mina olin võõras. Kodutu. Tema pidi end ja Kaabut kaitsma. Mina pidin ära minema, mitte tema. Aga ometi pidin ma hoopis tema juurde minema. Ma pidin tuppa minema. Tuppa, kus oli see koer. Saatan.

            Kaabu ei saanud vist midagi aru. Ta ainult vilistas. Tundis elust mõnu. Ta ei märganud, kuidas see koer mind vaatas. Ta ei näinud mu tardunud keha. Ta ei näinud hirmu mu silmis. Ta ei näinud üldse mitte midagi. Mitte midagi muud peale oma õnne. Ta oli õnnelik, et tulin. Oli õnnelik, et mind kohtas. Oli õnnelik, et koju jõudis. Oli õnnelik, sest tal oli saatanast koer. Mina polnud õnnelik. Ma olin kaotanud igasuguse jõu. Mul polnud mingit kontrolli oma keha üle. Ma tahtsin joosta. Karjuda. Vajuda maa alla. Haihtuda. Kaduda. Põgeneda. See kõik oli mu peas nii kindel. Ma tahtsin. Mul oli vaja. See oli mu instinktiks. Kadumine. Aga ma ei suutnud. Täpselt nagu tolle tüdrukuga. Olin tardunud. Olin kivi. Hirmul kivi. Aga siiski kivi. Paigal. Halvatud.

            Mu mõte kihutas. Püüdsin leida vabandusi ja viise, kuidas põgeneda. Sisemiselt olin paanikas. Välimiselt tavaline. Vahtisin koeraga tõtt. Ta urises. Ma tundsin, kuidas silmad vett täis valgusid. Kaabu oli kuskile kadunud. See ei huvitanud mind enam. Ma pidin ära saama. Kaugele. Ma ei mõelnud enam selgelt. Aeglaselt, aga kindlalt hakkasin juhi ukse poole kõndima. Ma ei tõstnud kordagi silmi koeralt. Vaatasime teineteist. Tema ähvardavalt. Mina hirmunult. Ma polnud kindel, mida ma edasi tegema peaks. Ma teadsin ainult üht. Ma pidin sellest koerast eemale saama. See auto oli parim viis. Kiireim.

            Istusin autosse. Tõmbasin tooli roolile lähemale. Jälgisin koera. Vajutasin siduri alla ja panin auto tööle. Nüüd urisesin mina. Koer haukus. Hüppas. Nüüd oli tema hüsteerias. Mina olin rooli taga. Nüüd oli võim minu käes. Panin tagurpidikäigu sisse ja vajutasin pedaali põhja. Mootori urinal põgenesin maja eest. Kaabu oli välja ilmunud. Nüüd seisis tema tardunult paigal. Mina läksin ära. Ma olin koerast üle. Ma olin Kaabust üle. Ma olin üle kõigist. Ma tundsin end võitmatuna. Varsti polnud seda maja enam näha. Kihutasin mööda suurt teed. Lasin aknad alla. Tundsin tuult oma juustes. Panin muusika üürgama. Olin vaba. Lõpuks ometi. Vaba.

            Mu vabadus ei kestnud kaua. Varsti peale linnast möödumist olid mu taga sinised ja punased tuled. Ma polnud oma kiirust jälginud. Nautisin sportauto võlusid. Kiirust. Häält. Võimsust. Ma olin nii hõivatud selle auto ja vabaduse tundega, et ei märganud politseid. Ma ei teadnud, mida teha. Mul polnud lube. Olin just selle auto varastanud. Mind valdas paanika. Kaotasin täieliku kontrolli auto üle. Kihutasin teelt välja. Sireenid huilgasid. Muusika tümpsus. Mootor möirgas. Järgmine mats oli juba vastu puud. 

10.

            Ärkasin paar päeva hiljem haiglas. Mulle öeldi, et peaksin õnnelik olema, et üldse ellu jäin. Muidugi tahtis ka politsei mind küsitleda, kuid arstid ei lubanud. Vähemalt esialgu. Lamasin seal voodis ja vahtisin lage. Masinad piiksusid mu ümber. Arstid jalutasid mööda koridore. Mõnikord pisteti ka minu palatist pea sisse, kuid külastajaid mul ei käinud. See oli hea. Sain rahulikult mõelda, mida edasi teha. Valuvaigistid olid ka head. Ainuke asi, mida ma teha ei suutnud, oli oma kätt vaadata. Mind ajas kanüüli nägemine oksele.

            Palatis sain rahulikult ja üksi olla ainult kolm päeva pärast ärkamist. Siis toodi sinna ka üks väike tüdruk. Ta magas. Võib olla oli koomas. Igatahes ta ei rääkinud. Teda nagu polekski olnud. Ta ei häirinud mind absoluutselt. Mis mind aga häiris, olid tema külalised. Nuttev ema. Arstide peale karjuv isa. Ainult tüdruku vanem õde ei seganud mind. Ta istus telefonis. Kuulas muusikat. Vahepeal vaatas oma magavat õde ja rääkis temaga vaikselt, aga seda mitte väga tihti. Ta rääkis ka ainult siis, kui arvas et mina magasin. See oli hea. Närvi ajasid mind hoopis vanemad. Natuke kadedaks ka. Mul polnud kunagi hoolivat perekonda olnud. Ka siis, kui ma veel tänaval ei elanud, puudus meie peres armastus. Tüdruku ema pidev nutmine ja jumala palumine käisid närvidele. Ja isa pidev arstide süüdistamine. Ema enesesüüdistused. Isa mürgsed ütlemised kõigi teiste suunas. Nad mõlemad soovisid oma lapse tervenemist. Nad mõlemad püüdsid teha kõik, mis nende võimuses. Välja arvatud õde. Tema oli teistsugune. Ta hoolis, aga teistmoodi. Väga teistmoodi.

            Ühel õhtul, kui too õde jälle rääkima hakkas, kuulsin midagi, mida poleks pidanud. Tüdruk, kes magas, oli haigalsse sattunud oma õe pärast. Ta suurem õde oli ta trepist alla lükanud. Mis kõige üllatavam, vanem õde ei kahetsenud. Ma küll ei näinud hästi, kuid mulle tundus, et ta tahab õe küljes olevaid juhtmeid lahti ühendada. Ma ei teadnud, mis probleemid neil kahel olid, aga ma ei saanud lasta sellel juhtuda. Just sel hetkel, kui otsustasin köhatada ja vanemat õde takistada, tulid palatisse kaks medõde. Üks neist tuli minu juurde ning teine läks väikese tüdruku juurde. Kõik läks õnneks. Mõnes mõttes.

            „Ma tean, et sa ei taha politseiga rääkida, aga me ei saa seda aega enam edasi lükata. Sa pead rääkima, mis juhtus.“ Ma ei osanud midagi öelda. Noogutasin. „Nad tulevad homme hommikul sinuga vestlema. Pärast nende külaskäiku vaatame su jalad ka üle ja siis vaatame, mis edasi saab.“ Ta oli väga sõbralik noor naine. Tal oli minust kahju. Olin selles kindel. Mul ei olnud endast kahju. Kuigi mu jalaluud olid pooleks ja ribid muljutud, teadsin, et kõik oli just nii, nagu tahtsin. Ma pääsesin eemale Kaabust. Pääsesin teistest inimestest. Ma sain seal haiglas kvaliteetset ravi. Ma olin oma õnnetuses ise süüdi, kuid ma ei tundnud end seetõttu halvasti. Haiglas lamamine oli justkui puhkus. Puhkus, mida olin nii kaua oodanud ja vajanud.

            Mind tulid küsitlema kaks meest. Ühel neist oli väga karvane nägu. Vuntsid ja peaaegu rinnani ulatuv habe. Teine meestest oli paksuke. Vuntsidega politseinik alustas küsimist. Uuris mu nime ja päritolu kohta. Teda huvitasid ka auto päritolu ja minu seos sellega. Tuli välja, et see elektrisinine auto oli varastatud. Ma ei osanud väga palju neile öelda. Mul polnud Kaabu päris nime. Mu enda minevik oli ähmane. Seoseid mul kellegagi polnud. Lühidalt võttes polnud politseinikud minu ütlustega rahul. Nad andsid mõista, et nad polnud minuga veel lõpetanud. Ma olin seda arvanud. Aga ma sain neist rahu, sest õde viskas nad välja ja ütles, et mind ootavad ees järgmised protseduurid.

            Läbivaatus läks edukalt. Ma paranesin ning õde ütles, et peaksin järgneval nädalal ka välja saama. Ma olin õnnelik. Vist. Mul oli hea meel haiglast minema saada, aga ma ei teadnud, mis edasi pidi saama. Teadsin ainult seda, et politsei ei kavatsenud mind rahule jätta. Olukorra tegi keerulisemaks ka see, et mind tuli vaatama tolle auto omanik. Tegemist oli noore jõulise mehega. Ta silmad olid eri värvi. Tundus, nagu ta polnud aastaid magada saanud. Lisaks väsinud ja külmale pilgule kaunistas mehe nägu ka üks arm. See jooksis üle tema vasaku põse ja lõuani välja. Mõned oleksid oma näo katnud ja kiljatanud, kuid mina jäin teda lihtsalt vaatama. Imestunult. Ma poleks mitte kunagi arvanud, et selline sportlik auto oli sellisele mehele kuulunud.

            „Nii et sina võtsid mu auto. Sina. Päriselt? Hmm. Sa oled suures jamas. Aga nüüd pole enam midagi teha. Kui sa tervemaks saad, siis sa tuled minuga kaasa. Hakkad oma jama ära koristama. Ja usu mind, see ei saa lihtne olema. Aa. Üks asi veel. Politseile ei räägi sa minust mitte kui midagi. Kohtumiseni.“ Ja juba oli ta läinud. See mees jäi mind päris pikaks ajaks kummitama. Ma olin väga segaduses. See oli kindel, et tegemist polnud tavalise mehega. Ta oli millegi kahtlasega seotud. Ja nüüd olin ka mina. Lootsin, et saan tema eest põgeneda, kuid selleks ei tekkinud võimalust. Minu juures oli alati keegi. Politsei. Õde. See mees.

            Päev enne, kui oleksin pidanud koju saama, küsisin õelt, kas oleks võimalik varem ära saada. Ma lootsin, et ta ütleb jah. „Ma arvasin, et sa tead. See mees, kes sind vaatamas on käinud, ütles, et sa lähed temaga koos ära. Ta lubas su välja kirjutada ning keelas kategooriliselt meil sind varem ära lasta. Mul on kahju, aga ma ei saa sind varem ära lasta. Ta oli väga helde. Ma loodan, et sa mõistad.“ Mul polnud pääsu. Jäi üle ainult oodata ja vaadata, mis saama hakkas. Oodata ja vaadata.

11.

            Ma ei suutnud tol ööl kordagi magama jääda. Mõtlesin läbi erinevaid stsenaariume, mis ja kuidas saama hakkab. Miks see mees minust huvitus ja mida ta minuga peale pidi hakkama. Püüdsin leida ka viise, kuidas ikkagi põgeneda või haiglasse jääda, et ma ei peaks tolle mehega kaasa minema. Vähkresin voodis ja varsti jõudis hommik kätte. Mulle öeldi, et mind kirjutatakse välja pärastlõunal. See tähendas omakorda veel pikemat praadimist.

            Erisilmne mees tuli mind lõunal vaatama. Palus mul temaga lõunat sööma minna, olles seejuures väga käskiv. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. See oli mu viimane söögikord haiglas. Toit käis suus ringi. Kõhus keeras. Külmavärinad käisid üle kere. Me ei rääkinud väga midagi. Sõime. Tema suutis rohkem süüa. Lisaks sellele, et ma süüa ei suutnud, jäi see mees mind ka mitu korda vaatama. Olukord muutus aina piinlikumaks ja veidramaks. Ma ei teadnud, mida teha või kuidas olla. Suutsin vaid oma taldrikut vahtida ja kahvliga toidu sees sonkida.

            Pärast lõunat läksime uuesti palatisse. Mees aitas mul asju pakkida ja ütles, et läheb kirjutab mu varem välja. See ei saanud midagi head tähendada. Aga mul polnud ka mingit sõnaõigust. Noogutasin. Üritasin võimalikult kaua venitada. Võimalikult aeglaselt pakkida. Olla võimalikult uimane. Mida aeglasemaks muutusin mina, seda kiiremini hakkas mees tegutsema. Mõistsin, et mul polnud mõtet lolli mängida. Pidin lihtsalt olukorraga leppima ja vaatama, mis saama hakkab.

            Kuna mehel enam autot polnud, pidime takso tellima. Viskasime minu seitse asja pagasnikusse ja istusime autosse. Sõit kestis umbes viisteist minutit. Peatusime ühe baari ees. „Mul on üks asi vaja siin ära klaarida. Tulen kohe tagasi.“ Mees astus autost välja ja kõndis kindlal sammul baari uksest sisse. Ta polnud väga kaua ära, aga kui ta tagasi tuli, oli midagi väga teistmoodi. Natukene enne teda komberdas baarist välja üks aukus silmadega mees. Tundus, nagu teda oleks just pekstud. Ta hoidis kõhust kinni. Ahmis õhku. Suust jooksis verd. Ta sülitas verd ja vist lendas isegi üks hammas tänavale. Aukus silmadega mees kadus kõrval tänavasse ning baarist astus välja tema. Samal ajal kui ta auto juurde jalutas, mudis ta oma nukke. Sülitas maha. Ta oli saanud lisaks ühe kilekoti, mida tal varem polnud. Ta istus autosse.

            Sõitsime veel umbes kümme minutit täielikus vaikuses. Mees mu kõrval pomises midagi omaette. Mudis nukke. Tõmbas vahepeal käega üle veriste huulte. Mulle ei öelnud ta midagi. Peatusime ühe kortermaja ees. Lahkusime autost. Võtsime oma asjad ja läksime majja. Kui ma mehe järel trepist üles kõndisin, tundus mulle, et nägin midagi kahtlast. Mulle tundus, nagu ta pükste ja jope vahelt paistis relv. Mul jäi hing kinni. Ma ei saanud seda välja näidata. Kõndisime edasi. Tema kindlalt. Mina kahtlevalt.

            Kui ta rohelist värvi korteriust lukust lahti keeras, sain oma kahtlustele kinnitust. Tal oli tõepoolest värvli vahel relv. Mees lükkas ukse lahti ja läksime korterisse. See oli väikene korter. Tapeet oli tumeroheline. Muule ma ei suutnud keskenduda. See roheline rahustas. Ma olin endiselt vapustuses. Tal oli relv. Arvatavasti oli just tema see, kes baaris selle aukus silmadega mehe läbi peksis. Ma olin hirmul. Ma olin pinges. Ma pidin jätma neutraalse mulje. Mulje, nagu ma ei teaks mitte midagi. Nagu ma poleks mõne jõhkardi korteris. Nagu ma ei kardaks meest, kellel on pükste vahel relv. Nagu ma ei tahaks põgeneda sellest inimesest võimalikult kaugele. Mehest, kes võib olla külmavereline mõrtsukas. Mehest, kes võib olla narkoärikas. Mehest, kes võib olla mõne maffia liige. Mehest, kellest ma ei teadnud muud, kui ainult seda, et ma kartsin teda.

            „Me pole otseselt tutvunud ega ju. Sa võid mind kutsuda, kuidas sa ise tahad. Mul on mitmeid nimesid. Tukk. Võõras. Pisar. Jõmmu. Äss. Ja muidugi Härra Korralik. Nagu sa arvatavasti juba aru oled saanud, siis korralik olemisest on asi kaugel. Aga sellest räägime mõni teine kord. Täna sea end siin sisse. Homme tuleb meil tegus päev. Mul on paar asjatamist ja sina tuled kaasa. Sa pead nägema, milliseks su elu nüüd kujunema hakkab. Lisaks on mul vaja teada kõike autovarga kohta. Aga praegu. Tunne end nagu kodus.“

12.

            Ma ei teadnud, mida oodata. Kõik, mis juhtus oli ootamatu. Tema külalislahkus. Tema tujumuutused. Tema vaenulikkus. Tema ülbus. Tema käitumist polnud võimalik ette aimata. Ma ei saanud mingeid vihjeid, mis edasi oleks pidanud saama. Ainuke, mida ma teadsin, oli see, et mu maailm keeratakse pahupidi. Olin kindel, et oma osa on ka mehe salapärasetel kohtumistel ning muidugi sellel relval. Relval, mida ta alguses peitis, kuid hiljem ükskõikselt lauale viskas. Ma ei osanud midagi arvata. Ei temast ega relvast. Ei tema sõnadest ega tegudest.

            Järgnev hommik oli kaootiline. Minu jaoks vähemalt. Tema jaoks mitte eriti. Ta küll tormas terve hommiku mööda korterit ringi, kuid ta teadis täpselt, mida ta tegi ja miks. Ta andis mulle hunniku uusi riideid. Nahktagi. Mustad teksad. Sügava dekolteega särgi. Ma sain isegi tanksaapad talt. Kogu see kupatus ei tõotanud midagi head. Ka väga rumal inimene oleks aru saanud, et me hakkame millegi tumeda ja ebaseaduslikuga tegelema. Ta andis mulle isegi relva! Tundsin, kuidas mu käed ja jalad nõrgaks muutusid. Mu käte vahel oli tükk metalli. Mu käes oli relv. See oli raskem, kui väliselt tundus. Mu käes oli taparelv. Ma ei julgenud seda isegi käest ära panna. Ma ei teadnud, mida teha. Ma lihtsalt tardusin paigale. Ainult käed värisesid.

            Ma polnud kindel, kuidas täpselt, aga kuidagi sain ma sealt korterist välja. Mingil hetkel olime juba autos. Ma ärkasin justkui hüpnoosist. Autosse oli veel inimesi tekkinud. Mu ümber käis vaidlemine. Ma ei saanud midagi aru. Vaatasin lihtsalt enda ette. Nägin, kuidas möödusime majadest. Tänavatest. Valgusfooridest. Poodidest. Inimestest. Kõik möödus, ilma et oleksin suutnud millelegi tähelepanu pöörata. Ma ei kuulnud isegi seda, kui minust räägiti. Ma ei pannud enda ümber toimuvat absoluutselt tähele. Olime jõudnud kuskile vana tehase ette. Kõik olid välja roninud. Auto mootor ei töötanud enam ammu, aga mina ei suutnud end liigutada. Istusin autos. Vaatasin enda ette. Mu ees seisis kamp mehi. Nad rääkisid millestki. Neil kõigil olid relvad. Nad ootasid kedagi. Nad olid mu ees. Teisel pool klaasi. Aga ometi ma ei näinud neid. Ma ei suutnud mõista, mis toimus. Ma lihtsalt istusin. Jälgisin tühjust.

            Mind tõi transist välja ustepaugutamine, kui mehed tagasi autosse tulid. Nad tundusid häiritud. Pahased. Pettunud. Vihased. Mees mu kõrval oli aga hirmutav. Ta silmad põlesid. Ta oli täis kättemaksuhimu. Ta silmad valgusid verd täis. Enam ei tundunudki ta silmad erivärvi olevat. Mõlemad olid muutunud ühtmoodi tumepunaseks. Miski mu sees karjus paaniliselt, et ma autost põgeneks. Ma olin väikeses ruumis koos kolme mehega. Neil kõigil olid relvad. Nad kõik olid vihased. Nad kõik olid ohtlikud. Eriti see, kellega ma tulin. Eriti tema. Ometi ma teadsin, et põgenemine oleks olnud kõige halvem variant üldse. Ma ei liikunud. Istusin lihtsalt paigal. Ma ei julgenud hingata. Ma ei julgenud midagi küsida. Ma lihtsalt istusin. Samal ajal kui mehed omavahel tuliselt vestlesid. Midagi kättemaksust. Midagi üles otsimisest. Midagi info väljapressimisest. Midagi karistamisest. Midagi reeturitest. Midagi salajastest kontoritest. See kõik oli minu jaoks liiga segane. Liiga keeruline. Mina pidin lihtsalt istuma ja ootama. Jääma rahulikuks. Hingama. Aga hästi vaikselt. Märkamatult.

            Auto hakkas liikuma. Sõit jätkus. Mehed juubeldasid. Tundus, et oli suudetud auk pähe rääkida. Tundus, et asi läheb vägivaldseks. See rõõmustas neid. Muusika keerati valjuks. Lauldi kaasa. Laeti relvi. Otsiti välja nukirauad. Avati suitsupakid. Naerdi. Kõik olid põnevil ja ootusärevad. Kõik peale minu. Tundsin, kuidas nahk märjaks läks. Nägin oma lumivalget peegelpilti. Nägin oma värisevaid käsi. Nägin oma süles olevat relva. „Ohh, ära muretse. Kohe läheb lõbusaks. See hakkab sulle meeldima. Usu mind.“ Ta vaatas mind oma põlevate silmadega. Hambad irevil. Suul salapärane muie. Ma ei osanud muud teha, kui pilgu uuesti maha pöörata. Uurida oma süles olevat relva. Tõstsin selle kõrgemale. Tundsin jahedust. Tundsin metalli raskust. Libistasin sõrmega üle graveeringute. Uurisin toru. Uurisin relva. Tapamasinat. Minus tekkis tohutu huvi. See hirmutas mind. Ma ei tundnud end enam ära. Ma polnud selline. Mina ja vägivald ei käinud kokku. Mina ja relvad ei käinud kokku. Mina ja surm ei käinud kokku. Mitte miski ei klappinud. Aga ometi ei suutnud ma oma silmi relvalt tõsta. See oli nii ilus.

            Kui auto uuesti seisma jäi, olime jõudnud sama baari ette, kus eelneval päeval käisime. Enne autost väljumist panime kõik oma relvad ühte suurde kotti. Mehed olid rahulikud. Viisakad. Korralikud. Keegi poleks arvanud, mis just toimunud oli. Keegi poleks osanud arvata, et meil olid relvad. Keegi poleks osanud arvata, et need mehed just hetk tagasi juubeldasid, sest said kellelti võlga nõudma minna. Keegi poleks arvanud, et mina nende meestega kokku poleks sobinud. Ma olin riides nagu nemad. Mustalt. Nahktagis. Kõndisin meeste keskel. Nad olid justkui turvamehed. Turvamehed, kes olid ohtlikumad, kui välja paistsid.

            Leti ääres töötav baarmen tundus sõbralik. Lõbus ja lahke. Ta oli kõike seda, kuni hetkeni, mil ta nägi meid. Mind ja mehi. Ta nägu muutus. Ta ei kartnud. Ta avaldas austust. Tervitas. Oli sõbralik, aga pinges. Tundus, nagu ta teadis, mis saama hakkas. Pakkus meile jooke. Ka mulle anti pits viina. „Julgustuseks.“ Julgustuseks millele? Ma vist ei tahtnudki seda teada. Ometi polnud mul pääsu. Meie juurde ilmus toosama mees. Tundsin ta aukus silmad kohe ära. Ta nägu oli üles paistetanud. Ta sisises midagi. Ma ei tundnud end kuigi mugavalt. Ka mehed mu ümber läksid pingesse. Nad olid valmis. Valmis millekski, milleks mina polnud. Baarmen nägi seda ning pakkus mulle veel ühte pitsi. Tundsin, et mul on seda vaja.

            Pärast mõningast tasast, aga agressiivset jutuajamist liikusime ühe ukse juurde. See oli mõeldud personalile. Tundus, et kedagi ei häirinud, et me sinna läksime. Tegemist oli avara toaga, mille keskel oli laud. Ühes nurgas oli diivan. Diivani kõrval alkoholikapp. Üks meestest suundus sinna. Mina läksin koos teisega laua taha. Istusime. Mehed rääkisid. Karjusid. Sõimasid. Lõid rusikatega vastu lauda. Metsistusid. Ühel hetkel tõusti püsti ja mehed, kellega ma tulin, läksid aukus silmadega mehele kallale. Alguses tundus, et tegu on tavalise kaklusega. Erimeelsusega. Valju ja vägivaldse erimeelsusega.

            Käis vali karjatus. Ühel meestes oli nuga jalga löödud. Ta komberdas minu poole. Võttis maha pandud kotist relva. Sihtis meest, kes teda ründas. Enne, kui suutsin midagi teha, käis pauk. Sellele järgnes hetkeline vaikus. Õhk oli paks. Ma ei suutnud hingata. Mehed hakkasid juubeldama. Nad olid võitnud. Nad olid tapnud. Ma ei suutnud seda vaadata. Ma pidin ära minema. Astusin aeglaselt ukse poole, kust me tulime. Püüdsin märkamatult väljuda. See õnnestus. Peaaegu.

            Jõudsin tagasi baari. Seal käis melu edasi. Inimesed naersid. Jutustasid. Kellelgi polnud aimu, et hetk tagasi oli toimunud mõrv. Mitte keegi ei teadnud, mis selle ukse taga toimus. Mul oli värsket õhku vaja. Ma värisesin üle kere. Silmad olid vesised. Pilk udune. Üritasin välisukse poole liikuda. Väike samm korraga. Rahulikult. Kindlalt. Just enne käe lingile saamist, tundsin kellegi tugevat kätt oma õlal. Olin vahele jäänud. Keerasin aeglaselt ümber. Nägin baarmeni murelikku ja hoiatavat naeratust. Teadsin, et mul pole pääsu. Pidin temaga minema. Olin kindel, et tema teadis, mis juhtus. Ma olin õnnelik, et just tema mind kinni püüdis. Mul oli hädasti vaja juua. Võib olla kuulda selgitusi. Aga põhiliselt juua. Julgustuseks. Sest see polnud veel läbi. See oli alles algus. 

13.

            Ma polnud kindel, kuidas ma korterisse sain. Viimane asi, mida ma eelnevast õhtust mäletasin, oli baarmeni nägu ja tühjaks saanud viinapudel. Ma jõin päris korralikult. Ma ei mäleta, et keegi minuga rääkinud oleks. See oli hea. Ma ei tahtnud rääkida. Ma tahtsin unustada. Juua.

            Kui üles ärkasin, oli tuba valge. Päike paistis. Elu läks edasi, nagu poleks midagi hullu juhtunud. Ainuke, mis eelnevat õhtut ja sealseid sündmuseid meelde tuletas, oli mu pea. Kõik lõhkus. Ma tundsin värve. Ma nägin helisid. Ma lootsin, et suren sinnasamma. See oli kohutav. Ma ei suutnud isegi silmi kuigi kaua lahti hoida. Kõik tegi haiget.

            Hetkel, kui olin suutnud just uuesti magama jääda, käis köögis mingi vali pauk. Olin hetkega voodist väljas. Peavalu oli tagaplaanile kadunud. Kogu mu tähelepanu oli pööratud enda kaitsmisele. Leidsin maast oma riided. Tõmbasin ühe pikema pluusi selga. Toast ma veel välja minna ei julgenud. Mul oli vaja mingit relva. Vaatasin riiete alla, kappi, voodi alla, ukse taha. Toas polnud ühtegi pikka asja, millega end kaitsta. Ainuke asi, mis riiete alt välja tuli, oli relv. Seesama, mis mulle anti. Tõstsin selle värisevate kätega üles. Ma ei teadnud, mida ma oleks pidanud tegema. Teadsin ainult, et kui vaja, vajutan päästikule ja jooksen.

            Ettevaatlikult ja hästi aeglaselt läksin köögi poole. Püüdsin liikuda võimalikult hääletult. Hoidsin isegi hinge kinni. Köögist kostusid hääled. Keegi kolistas nõudega. Sirutasin käed enda ette. Püüdsin olla võimalikult enesekindla näoga ja lootsin, et mu kätevärinat pole näha. Astusin kööki. Köögis oli mees. Minu poole seljaga. Võtsin julguse kokku ja köhatasin valjult. Ta keeras ümber. Mehe näole tekkis muie. Ta rohelist ja sinist värvi silmad helkisid lõbusalt valges toas. „Sina!“ sosistasin. Käed muutusid nõrgaks. Relv kukkus maha. Vajusin põlvili ja hakkasin nutma. Olin nõrkemas.

            Kuulsin, kuidas ta minu poole kõndis. Võttis maast relva, pani lauale ja tuli minu kõrvale. Ta ei öelnud midagi. Ta lihtsalt kükitas seal mõnda aega. Kui ma end aga kokku võtta ei suutnud, tundsin ma ta käsi enda ümber. Väga õrnalt ja ettevaatlikult tõstis ta mu üles ja viis voodisse. Läksin teki alla. Pöörasin näo patja ja nutsin. Seda kõike oli liiga palju. Õnneks ei jäänud ma üksi. Tundsin oma seljal ta kätt. Rahulikult ja aeglaselt silitas ta mu selga. Me ei rääkinud midagi. Järgmisel hetkel ma juba magasin.

            Kui uuesti silmad avasin, oli öö. Tuba oli pime ja vaikne. Tõusin aeglaselt istukile. Pea ei valutanud enam. Kõik oli rahulik ja hea. Tõusin voodist püsti ja läksin akna juurde. Avasin akna ja hingasin öist õhku. Tähed taevas särasid. Kõik oli perfektne. Inimesed magasid. Tänavad olid rahulikud. Taevas oli isegi täiskuu. Kusagil kaugel oli kuulda päästeauto sireene. Aga see oli kaugel. See ei olnud oluline. Oluline oli vaikus. Rahulolu. Kergendustunne, mis mind valdas, kui tähti vaatasin. Mulle tundus, et kõik saab veel korda. Et mul oli lootust, sellest kõigest elusalt ja võitjana välja tulla.

            Otsustasin omale kohvi keeta. Hommik polnud ka enam kaugel. Tegutsesin vaikselt köögis. Mõtlesin omi mõtteid. Nautisin aja möödumist. Taevas muutus aina heledamaks. Linnud lendasid. Kõik ärkas tasapisi ellu. Kui köök juba valgeks läks, otsustasin teed keeta ja selle ka mehele viia. Äratuseks. Tänuks. Lepituseks. Ja võib olla saaksin siis natuke rohkem aimu, mis maailmas ta elab. Maailmast, kuhu oli ta ka minu tirinud. Tee kõrvale tegin ka mõned võileivad ja läksin elutuppa. Ta oli juba ärganud ja teleka tööle pannud. Istusin vaikselt ta kõrvale ja asetasin taldriku ja tassid lauale. Vaatasime vaikides värvilist ekraani. Jõime teed. Sõime. Rääkisime niisama asjadest. Õhustik oli kerge ja helge. Ometi ma teadsin, et see ei saa nii jääda. Ma vajasin vastuseid. Selgitusi.

            „Olgu. Ma siis räägin. Sinu ülesandeks on minu ja kambaga kaasas käia. Ma saan aru, et see on ootamatu ja hirmus, aga sa harjud ära sellega. Sa ei pea tegelikult väga kogu selle räpase töö pärast muretsema. Sinu ülesanne on koristada. Tapma sa ei pea. Võib olla on vaja, et sa rohkem tegevustesse siseneks ja kedagi kusagilt välja meelitaksid, aga otseselt tulevahetusse ma sind ei taha. Tänane päev on põhiliselt ikkagi selleks, et sind treenida ja õpetada. Kuigi sa ei osale otseselt tulevahetuses, on siiski oluline, et sa oskaks relva käsitseda. Samuti on sul vaja end kaitsa. Õpetame poistega sulle natuke enesekaitsevõtteid ja seda, kuidas kedagi teist relvituks teha. Ei kõla ju nii hullult?“

            Ma lihtsalt vaatasin talle otsa. Ta rääkis veel natuke oma minevikust. Sellest, kuidas ta sellise elu peale sattus. Rääkis lähematest ja kaugematest plaanidest. Küsis minu kohta. Vastas mu küsimustele. Surmast rääkimine polnud tema jaoks absoluutselt raske. See kõik oli lihtsalt töö. Miski, mis vajas tegemist. Ei midagi erilist. Varsti ei olnud see ka minu jaoks ebatavaline. Varsti sain ka mina selgeks selle, kuidas inimestega manipuleerida. Sündmuspaikade koristus toimus kiirelt ja jälgi maha ei jäänud. Minu ülesandeks oli ka nende inimeste „kustutamine“, nagu neid kunagi eksisteerinud polekski. Seal baaris käisime ka tihti. Kõik muutus igapäevaseks. Relvad, vägivald, arvete klaarimine, unetud ööd, elude lõpetamine. See oli nagu töö. Nagu eluviis.

            Selline elu kestis mõned aastad. Laipade koristamisega tegelesin ma vaid mõned kuud. Varsti olin ma samal pulgal kui mu elukaaslane. Tegime koos erinevaid tööotsi. Tema päästis mind, mina teda. Me olime alati üksteisel olemas. Ma teadsin, et ma ei soovinud igavesti sellist elu. Me olime sel teemal ka rääkinud ja vaielnud. Mina tahtsin, et me saaks elada normaalset elu. Oma pere. Lapsed. Kodu. Loomad. Tema aga ütles, et selleks on liiga hilja. Me mõlemad olime end liiga tugevalt sidunud. Hoolimata sellest, et ma teadsin, et tal oli õigus, ma ei tahtnud seda uskuda. Mulle jäi mu lootus, et varsti saab see kõik läbi.

14.

            Ühel õhtul sain ma tundmatult numbrilt sõnumi. Olime just lõpetanud õhtustamise. Vaatasime telekat ja nautisime üksteise seltskonda, kui mu telefon värises Ma ei teinud sellest alguses välja. Meie tööpäev oli läbi. Mul oli aeg enda peale mõelda. Mõnda aega saingi rahulikult. Jõime teed. Kui tee otsa sai, läksin kööki, et tassid ära pesta. Köögiuksest sisse astudes värises mu telefon uuesti. See ehmatas mind niivõrd, et tassid kukkusid põrandale kildudeks. Tardusin paigale. Kirusin mõttes end, et nii tühise asja peale tassid maha viskasin. Korjasin omaette pomisedes killud üles ja viskasin ära. Relva ees polnud ma ammu värisenud, aga telefon ehmatab poolsurnuks.

            Koristasin köögi ära ja läksin tagasi suurde tuppa. Mees vaatas mind suurte silmadega. Need hüpnotiseerivad silmad. Ma ei saanud neist kunagi küllalt. Mõmisesin pahaselt ja kukkusin diivanile. Kookisin taskust telefoni välja ja põrnitsesin seda. Lootsin, et see läheb põlema. Plahvatab mu pilgu peale. Aga midagi ei juhtunud. Ainult ekraan läks valgeks. Mulle oli tulnud uus sõnum. Juba kolmas. Viskasin vihaselt telefoni teisele poole tuba. Panin käed rinnale risti ja istusin. Põrnitsesin. Tahtsin selle telefoni aknast välja visata. Enne, kui jõudsin püsti tõusta ja seda ka teha, pani mees oma käe mu õlale. Vaatasin talle otsa. „Kuule. Rahu. See telefon ei sütti nagunii sinu pilgust. Pealegi on sul seda veel vaja. Hinga natuke rahulikult ja vaata, kes sinust puudust tunneb. See tundub oluline olevat.“ Ma teadsin, et tal oli õigus. Tal oli alati õigus. Istusin veel mõnda aega. Toetasin oma pea ta õlale ja hingasin sügavalt sisse ja välja.

            Otsustasin selle telefoni ikkagi alles jätta. Tõusin püsti ja läksin akna juurde. Vaatasin tähti. Vaatasin allolevat tänavat. See telefon oleks pidanud õnnelik olema, et ta seal tänaval kildudeks ei olnud. Hingasin korra veel sügavalt sisse ja võtsin telefoni maast üles. Sõnumeid oli vahepeal juurde tulnud. Kõik samalt numbrilt. Tundmatult numbrilt. Avasin ekraani ja läksin tagasi diivanile. Avasin esimese sõnumi. Ähvardus. Avasin järgmise. Järgmise. Kõik olid vihased ähvardused. Ähvardati mu elu põrguks teha. Ähvardati mind üles otsida. Ähvardati meie äri põhja lasta. Ähvardati meid üles anda. Kõigega ähvardati, millega võimalik. Ma ei osanud väga kuidagi reageerida. Ma ei võtnud neid ähvardusi tõsiselt. Arvatavasti keegi, kelle tuttava me olime kõrvaldanud. Keegi, kellest tuli meil lähipäeval lahti saada. Ometi ajas see mind närvi. Täiesti mõttetute sõnumite pärast lõhkusin ma ära kaks tassi. Täiesti tühiste ähvarduste pärast ei saanud ma oma õhtut nautida.

            Kustutasin sõnumid ära ja blokeerisin ka numbri. Ma ei tahtnud enam oma õhtut veelgi rohkem ära rikkuda. Vaatasime koos mingit action-filmi. See oli väga labane. Päriselt toimusid asjad hoopis teismoodi kui seal filmis. Kuigi sai nalja, oli tegemist väga võltsi ja igava filmiga. Hoopis parem oli end mehe vastas kerra tõmmata ja magada. Ärkasin paar tundi hiljem. Tuba oli pime. Telekas kinni. Ka tema oli magama jäänud. Toas valitses vaikus. Rahulolu. Sellistel hetkedel sain aru, kui õnnelik ma tegelikult olin. Aastaid tänaval elatud ajad olid meelest läinud. Peksmised ja vägivald ununenud. Polnud ähvardajaid. Polnud kokki. Polnud halba. Polnud valu. Polnud mitte midagi. Oli ainult õnn. Turvalisus. Kõik oli hästi. Kõik eelnev oli unustusse vajunud. Oluline oli ainult see hetk. Hetk, kui tuba oli pime ja vaikne. See, kui tundsin ta südamelööke. Kui kuulsin ta sügavat hingamist. Tundsin ta lõhna. Mitte miski muu polnud enam oluline. Oluline oli ainult hetk. Tema. Lootsin, et aeg seiskub. Lootsin, et saangi selles hetkes püsida. Püsida temaga igavesti. Lihtsalt olla diivanil ja kuulata ta hingamist. Seda rahustavat nohinat. Kõik oli perfektne.

            Ärkasin uuesti kohvilõhna peale. Päike oli juba kõrgel. Ta oli lisaks kohvile ka võileibu teinud. Sõime koos hommikust ja vaatasime läbi oma päevaplaani. Päev oli rahulik. Lõunal pidime küll tööd tegema aga õhtu oli vaba. Otsustasime peale koristustööd baari minna. Seal oli alati lõbus. Sai end inimesena tunda. Tihti jõime ja rääkisime suvaliste inimestega juttu. Need õhtud olid kõige mõnusamad. Ka tol õhtul oli kõik hästi. Olime vist mõned tunnid juba baaris juttu ajanud, kui baarmen meid leti äärde kutsus. Ta oli näost täiesti valge. Ta muidu sõbralik naeratus oli kadunud. „Kohe hakkab koosolek. Ma ei tea, milles asi, aga see tundub kriitiline olevat.“ Jõime kiirelt pitsi viina ja läksime personaliruumi. Seal olid juba osa mehed valmis. Istusime laua taha ja jäime ootama. Õhk oli ärevusest paks. Ärevusest ja teadmatusest.

            „Niisiis. Ma kutsusin teid siia kokku, sest asjad on tõsised. Meie andmetel on päris mitu inimest saanud anonüümseid sõnumeid. Just, just. Neid ähvardavaid. Ma tean, et asi ei tundu kuigi ohtlik, aga tuleb välja, et olukord on hullem, kui paistab. Kõik, kes on saanud sõnumeid, on suures ohus. Samuti on ohus ka meie äri. Tuleb välja, et nende sõnumite taga on keegi, kellel on väga suur jõud. Nimelt on mitmeid meie liikmeid juba politsei küsitlenud. Kahjuks on üks viiest juba ka trellide taga. Olukord on väga pingeline. Me peame olema ääriselt ettevaatlikud. Peame hoidma madalat profiili, aga samal ajal peame olema valmis kõigeks. Ja ma mõtlengi selle all kõike. Hoidke alati enda lähedal relva. Kunagi ärge kaotage valvsust. Asjad on läinud üle igasuguste piiride. Me peame end kaitsma. Hoiame kokku. Me ei saa tellimusi tühistada, kuid töid me juurde ei võta. Kohtume homme siinsamas. Seniks, kõike head ja olge valvsad.“

            Esimese asjana viisime me baarmeni kurssi. Tema oli kõige suuremas ohus. Ta oli kõige kergem sihtmärk. Ta teadis kõiki. Kõik teadsid teda. Ta pidi olema teavitatud. Rääkisime veel natuke juttu, kuid läksime üsna pea koju. Terve tee tundus mulle, et keegi jälitab meid. Ma teadsin, et see oli vaid mu peas, kuid sellegipoolest vaatasin ma alalõpmata tahavaatepeegleid. Ka kodus tõmbasin kardinad ette ja sulgusin oma tuppa. Asjad olid läinud väga kiiresti väga tõsisteks. Selle kõigega oli seotud see anonüümne ahistaja. Ma olin kindel, et ta tuleb. Ma teadsin, et tema jälitas mind. Aga ma ei teadnud miks. Ma ei teadnud kes. Ja see ajas mu närvi.

            Võtsin sahtlist relva. Laadisin ära ja otsustasin kõigest hoolimata õue jalutama minna. Mul oli vaja värsket õhku. Ma pidin kuidagi pea selgeks saama. Magada ma nagunii ei suutnud. Läksin toast välja. Jooksin peaaegu mehele otsa. Ta seisis esikus. Käed rinnal risti. Jalad harkis. Ta pilk kõrvetas. „Sa ei lähe mitte kuskile. Ma ei luba. Mind ei huvita, mida sa praegu tahad. Sa lähed tagasi sinna tuppa ja lähed magama. Ma ei lase sind välja. Kas sa ei kuulnud, mida meile räägiti?! Sina said samuti neid sõnumeid! Sa. Ei. Lähe. Välja.“ Mul polnud mingit lootust teda ümber veenda. Ma tahtsin karjuda. Trampida. Peksta. Ma tahtsin end kuidagi välja elada. Ma tahtsin teda lüüa. Tahtsin ta ukse eest minema lükata. Ma tahtsin põgeneda. Ma tahtsin välja. Välja korterist. Välja majast. Välja sellest elust. Välja kõigest.

            Vajusin alistunult põrandale. Kõik oli alles olnud nii hea. Kõik oli olnud perfektne. Istusin vastu seina. Tõmbasin põlved keha ligi. Viskasin relva käest minema. Võtsin kätega jalgade ümbert kinni ja tagusin pead vastu seina. Ma tahtsin välja. Ma ei tahtnud enam sellega tegeleda. Mõne aja pärast, kui ta oli kindel, et ma ära ei põgene, tuli ta mu kõrvale. Istusime seal päris pikalt. Ta teadis, mida ma mõtlesin. Ma olin kindel, et ta teadis. „Kui see kõik läbi saab, siis ma luban, et me jätame selle elu. Me teeme nii, nagu sina soovid. Ma luban. Aga praegu peame me tugevad olema. Tugevad. Targad. Ettevaatlikud. Me saame sellest üle.“ Ükskõik kui palju ma ka ei tahtnud ta sõnu uskuda, me mõlemad teadsime, et me ei saa välja. Kui üks jama on läbi, hakkab teine. See oli surnud ring.

15.

            Öö oli mul rahutu. Vähkresin voodis. Peast käis läbi mitmeid stsenaariume. Ka hommik polnud kuigipalju parem. Õhk oli pingest paks. Kumbki meist ei öelnud sõnagi. Vaikus oli tappev, aga rääkimine veelgi hullem. See oleks teinud asja veelgi reaalsemaks. Mulle oli tulnud uus sõnum. Sõnum tollelt võõralt. Järjekordne ähvardus. Pigem ennustus. Võõras väitis, et me kohtume varsti. Juba selsamal päeval. Läksin näost valgeks. Õhk sai otsa. Käed hakkasid värisema. Mind valdaks tohutu meeltesegadus. Ma tahtsin seda inimest näha. Ma tahtsin temaga kokku saada. Ta elu ära lõpetada. Ta surnuks peksta. Näha tema hinge lahkumas. Ometi olin ma hirmul. Ma ei teadnud, mida oodata. Ma polnud enam oma turvalisuses kindel. Ma olin küll kodus, aga ma polnud kaitstud. Ma olin küll tugev ja osav, aga hirm muutis mu nõrgaks. Võimetuks.

            Terve lõuna kulus meil arutelule, mis oli seotud edasiste plaanidega. Olenemata hirmust, tahtsin ma sellele võõrale vastata. Leppida kokku koht, kus kokku saada. Ma tahtsin sellega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma ei tahtnud elada hirmus. See polnud minulik. Ma vajasin kontrolli oma elu üle. Mees muidugi keeldus. Ta uskus, et võõras blufib. Ta oli kindel, et see oli lihtsalt hirmutamistaktika. Hoolimata minu soovidest ja pealekäimistest, keeldus ta mind välja laskmast. Ta väitis, et olen rumal, kui otsustan tolle tundmatu loodud lõksu minna. Mõnes teises olukorras oleks ma temaga nõustunud. See tegu oli tõesti rumal, aga mul polnud muud valikut. Ma ei saanud lasta sellel võõral tulla meie koju. Ma pidin temaga kohtuma neutraalsel pinnal. Ma ei saanud riskida kahe eluga, kui oleks piisanud vaid ühest. Elukaaslane jäi endale kindlaks. Ma teadsin, et pidin välja saama. Kasvõi hiilima. Ma pidin seda tegema, et kaitsta teda. Ma ei saanud lasta temaga midagi juhtuda.

            Ülejäänud päev möödus mehe valvsa pilgu all. Me ei rääkinud palju. Polnudki vaja. Olime lõunal kõik jutud ära rääkinud. Ütlesin mehele, et teen õhtusöögi ise. Alguses vaatas ta mind muidugi kahtlustavalt. Võttes arvesse olukorra omapära ei usaldanud ta mind toidu lähedale, mida ta sööma pidi, kuid laiskus sai tast võitu. Ma usun, et ta teadis, mida ma plaanisin. Ta ei saanud mind peatada. Ma olen kohutavalt jäärapäine. Mind ümber veenda on suhteliselt võimatu. Ta teadis seda. Ometi sõi ta minu tehtud toitu. Jõi teed. Teed, kus olid uinutid.

            Minu plaan oli selge. Kui mees oli magama jäänud, pakkisin asjad kokku. Võtsin kapist kuulikindla vesti. Sahtlist relva. Saapasse panin ka pussnoa. Ma olin kõigeks valmis. Ainuke asi, milles ma kahtlesin, oli telefon. Ma olin võõrale sõnumi saatnud ja kohumispaik oli kokku lepitud. Kõik oli korras. Aga ma polnud kindel, kas peaks telefoni kaasa võtma. Kas peaks end positsioneerima. Ma teadsin, et kui mees peaks varem ärkama, hakkab ta mind otsima. Ma ei uskunud, et mul oleks abiväge vaja. See oli kõigest kokkusaamine. Ja ma olin varustatud. Ma olin valmis kõigeks. Seega, ma jätsin telefoni koju.

            Pidime võõraga kokku saama pargis. Väljas oli juba üsna hämaraks läinud, kuid park oli valgustatud. Istusin pingile. Vaatasin enda ees laiuvat tiiki. Ootasin. Miski ütles mulle, et võõras tuleb. Mu sisetunne polnud mind kunagi alt vedanud. Ma teadsin, et ta tuleb. Mõni aeg hiljem jalutaski minu poole üks tume kogu. Kogu oli pikka kasvu ja musklis. Miski tundus selle kogu juures tuttav. See kõnnak. See kehahoiak. Lähemale jõudes tundsin ma ta ära. Tõmbusin hetkeks kössi. Mulle meenusid ta sõnad. Need ööd. Need solvavad sõnad. See tõde, mida ta mulle alalõpmata meelde tuletas. Ma oleks pidanud teadma. See kõik oli nii loogiline. Ta istus mu kõrvale. Naeratas oma mõnitavat naeratust. Kahetsesin, et telefoni kaasa ei võtnud. Ma polnud enam milleski kindel. „Hei, pisike! Mäletad mind veel? Kas sa tõesti arvasid, et pääsed mu käest, sa väärtusetu rott. Sa võid näida kõva tegijana, aga mina tean, milline sa tegelikult oled. Sa oled nõrk. Väärtusetu. Sa oled mõttetu. Sa oled tühi koht. Sa jamasid väga valede inimestega. Mul on väga hea meel sind uuesti näha. Ja usu mind, seekord sa põgenema ei pääse.“

            Punane irvitas. Ta silmades säras midagi ohtlikku. Ta nautis oma võimu. Ilma, et ma oleks suutnud reageerida, haaras keegi mind selja tagant. Keerasin pead. See oli Muskel. See Muskel, kes tegi tobedaid nalju. See Muskel, kes oli minu vastu olnud hea. See Muskel, kes mind praegu kogu oma jõuga kinni hoidis. Ta silmad olid kurvad. Ta ei tahtnud seda teha. Ka mina ei tahtnud seda teha, kuid ma ei saanud enam sinna majja tagasi minna. Hetkel, kui Muskel mind maast üles tõstis, hakkasin ma vastu. Olime mehega teinud mitmeid harjutusi ning Muskli käte vahelt oli lihtne pääseda. Lõin ta oimetuks ja vaatasin Punasega tõtt. Mees oli üllatunud ja põnevil. Ta silmad põlesid ootusärevusest. Ta oli valmis.

            Paarikümne minutiga oli kõik läbi. Park oli taas vaikne. Pingi kõrval lebas mees. Surnud. Verine. Ka mina veritsesin. Punane polnud mingi amatöör. Olin kindel, et mul olid ribid katki. Muskel lamas samuti maas. Tema magas. Otsustasin end natuke tiigis puhastada. Ma ei tahtnud minna koju, kui olin verest määrdunud. Ma pidin end korda tegema. Pesin näo puhtaks. Vesi muutus veriseks. Käed olid sinikaid ja haavu täis. Hoolimata võidust, olin ma korralikult peksa saanud. Ma teadsin, et mees saab pahaseks. See oli kõige väiksem mure. Mind tegi murelikuks hoopis see, kes selle kõige taga oli. Ma pidin kõik oma mehele ära rääkima. Ta pidi teada saama. Tema oskaks mind aidata. Ma pidin rääkima, isegi kui ta tahaks mind seepärast ära tappa. Ma pidin minema koju. Ma olin suure supi kokku keeranud. Supi, mis ohustas mind. Mis ohustas teda. Mis ohustas kõiki, kellega töötasime. Ma olin kohutava supiga hakkama saanud. Ma pidin midagi ette võtma. Esimese asjana pidin minema koju ja kõik ära rääkima. Ma lihtsalt pidin. (Järgneb)

16.

            Ta isegi ei vaadanud mulle otsa. Pettumus. Valu. Kõik see peegeldus ta näost. Kogu ta hoiak oli selline. Tundus, nagu ta oleks peksa saanud. Kõike seda tegin mina. Tegin, kui rääkisin. Ma ei tõstnud pilku põrandalt. Rääkisin vaikselt. Ta kuulas. Ei seganud vahele. Lihtsalt kuulas. Ma polnud kindel, kas see oli hea. Kui ma vait jäin, jäi mulje, et korteris on tühjus. Ei ühtki inimest. Polnud kuulda isegi hingamist. Ma olin kartnud, et ta karjub. Loobib asju. Ütleb midagi. Targutab. Ta lihtsalt istus. Elutoas oli kaks skulptuuri. Tema. Ja mina. Täielik vaikus. Täielik liikumatus.

            Vaikus muutus talumatuks. Kogu kivistumine muutus talumatuks. Ma ei suutnud enam vait olla. „Ütle midagi. Lihtsalt. Karju. Lõhu. Tee midagigi. Palun.“ Mees ei liikunud paigast. Ta pilk oli naelutatud aknale. Kui püüdsin oma käe ta jalale panna, et ta kasvõi korraks mulle otsa vaataks, tõusis ta püsti. Ta oli külm ja kalk. Temast õhkus valu. Temast õhkus ükskõiksust. Temast õhkus nii palju negatiivsust. Seda oli piin vaadata. Ometi, ma ei kahetsenud oma tegu. Ma pidin talle rääkima. Ta teadis seda. Mina teadsin.

            Mees vaatas aknast välja ja hingas. Hingas sügavalt ja pikalt. Aeglaselt. Ma tundsin end kui hirmunud hiir, kes kassi rünnakut ootas. Ta küll püüdis jätta muljet, et ta on rahunenud. Et kõik on nüüd parem. Et ta pole vihane. Et ta ei saanud haiget. Aga ma teadsin, et see oli vaid väline. „Ma ei lubanud sul minna. Ma tegin kõike, et sa aru saaks, et sa ei tohi minna. Ja siis sa uimastasid mu ja läksid ikkagi. Kas minu sõnad ei tähenda sulle siis midagi? Kas ma olen tühi koht? Ei. Ära vasta sellele. Ma ei taha su vabandusi kuulda. Sa läksid. Minu sõnadest hoolimata. Kas sa kujutad ette, kuidas see haiget teeb? Mina peaks sind kaitsma. Sa lihtsalt jalutad mingisse lõksu, sest sa arvad, et see on nii geniaalne mõte. Tule taevas appi! Ja mis tegelased need Kaabu, Punane ja Muskel veel on? Millesse sa end mässinud oled? Miks sa sellest kõigest mulle kohe ei rääkinud? Ma oleks saanud sind kaitsta. See poleks pidanud nii kaugele minema. Sa. Sa lihtsalt uimastasid mu. Eirasid kõike, mida ma ütlesin. Ma ei taha sind praegu isegi mitte vaadata. Me räägime sellest mõni aeg hiljem. Mul on vaja mõelda. Üksi.“

            Ta võttis oma mantli. Otsis esikust isegi paki suitsu ja läks. Ta ei suitsetanud kuigi tihti. Ta ei pooldanud suitsetamist. Kuid sel hetkel ei lugenud see midagi. Ma teadsin, et ta tuleb veel tagasi. Et tal tuleb mõni geniaalne mõte, kuidas ma sellest jamast välja saaksin. Ma teadsin. Ometi tundus, et kogu mu maailm varises kokku. Hetkel, kui uks tema taga pauguga sulgus, ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida. Ajasin end vastumeelselt diivanilt üles. Läksin kööki. Avasin külmiks oleva viina ja jõin. Jõin, kuni enam ei suutnud. Ei suutnud nutta. Ei suutnud juua. Ei suutnud istuda. Ei suutnud astuda. Ma lihtsalt lamasin põrandal ja vaatasin köögi lage. Pea käis ringi ja kõhus keeras, aga see oli tühine. See kõik oli tühine. Ajasin end vaevaliselt püsti. Oli aeg potti kallistama minna.

            Päike oli juba kõrgel. Korter oli endiselt vaikne. Olin otsustanud minna külma duši alla. Ma pidin pea selgeks saama. Selgemaks. Kasvõi natuke. Ma teadsin, et kui ta tagasi tuleb ja leiab mu säärases olekus, läheb ta sama kiirelt uuesti minema. Aga mul oli teda vaja. Ta pidi mind aitama. Ma pidin midagi Kaabuga seoses ette võtma. Me pidime koos midagi tegema. Ma ei saanud lasta sellel kõigel niisama jääda. Pealegi, ma ei teadnud, mida Muskel Kaabule edasi räägib. Ma lihtsalt ei suutnud teda tappa. Ta polnud mulle midagi halba teinud. Ta oli hea inimene. Pisarad voolasid koos veega üle mu näo. Mälestused ketrasid. Mälestused Musklist. Mälestused Kaabust. Mälestused Punasest. Kuidas Kaabu vilistamine mind rahustas. Kuidas Muskli naljad olid nii tobedalt naljakad. Kuidas Punase sõnad mu hinge sööbisid. Kuidas Kaabu mu auto peale võttis. Meenusid Kaabu sõnad. Tema võltsid sõnad. Tema kahepalgeline olek. Tema jutt. Magusad sõnad. Kõik valed. Lihtsalt minu lähemale meelitamiseks. Punase mõnitav muie. Muskli tugevad käed mind kinni hoidmas. Tema maas lebav keha. Punase elutu ja verine nägu. See kõik lõi mind pahviks. Seda oli liiga palju.

            Mind ajas vee alt välja helin, mis teisest toast kostus. See oli mu telefon. Keerasin kraani kinni ja võtsin kiiruga rätiku ümber. Natuke kahtlevalt läksin telefoni juurde. Aeglaselt tõstsin telefoni kõrva äärde. Minu üllatuseks oli helistajaks boss. Tuli välja, et meie grupist oli veel inimesi Punase käest sõnumeid saanud. Meil keelati endiselt äriga tegeleda. Ta küsis ka mehe kohta, aga ma ei osanud midagi vastata. Ta palus meil õhtul baari minna, et seal siis asjad selgemaks rääkida. Kõne lõppes, nagu tavaliselt, ühe tögava naljaga. Otsisin omale kapist puhtad riided ja läksin sööma. Kui kõhu täis sain söödud, jalutasin mööda korterit närviliselt ringi. Ta polnud ikka veel tagasi. Ma polnud saanud ühtegi sõnumit. Ei ühtki kõnet. Peas hakkasid käima verd tarretavad stsenaariumid, kus Kaabu on ta kätte saanud. Ma polnud endiselt kindel, miks Kaabu mind taga ajas, aga ma teadsin, et asi oli väga tõsine.

            Panin teleka tööle, et natukenegi mõtteid eemale saada. See ei aidanud väga. Aga õnneks tuli mees ka varsti koju. Ta nukid olid verised. Arvatavasti käis end millegi või kellegi peal välja elamas. Ta läks kööki, tegi kohvi ja tuli minu juurde. „Nii. Meil on plaani vaja. Sa pole midagi valesti teinud. Ma oleks samamoodi käitunud. Aga nüüdsest peame me üksteist usaldama ja toetama. Ma tahan sellest värdjast lahti saada. Maksku mis maksab. Tema kaob ja sina jääd terveks.“

            Mul polnudki rohkem vaja midagi kuulda. Jõime kohvi. Vaatasime telekat. Istusime üksteise kaisus, nagu kõik oleks korras. Mõne tunni pärast oli aeg välja minna. Viskasime omale joped selga. Võtsime igaks juhuks ka relvad kaasa ja astusime uksest välja. Otsustasime baari jalutada. Nautida ilma ja kerget meelt, kuni seda veel jätkus. Päike paistis. Üllataval kombel tundus mulle siis, et kõik oligi korras. Meel oli kerge. Ma peaaegu et hüplesin baari. Mõned meetrid enne baari ette jõudmist, kostis majast laskmist. Mõne hetke pärast lendas kellegi elutu kogu uksest välja. Inimesed tormasid karjudes tänavale. Kõike jooksid eemale. Meie ümber oli kaos. Inimeste nägudel oli paanika. Hirm. Vaatasime üksteisele hetkeks otsa ja otsustasime ümber keerata. Baarist kostsid järgmised lasud. Me pidime kiirustama.

            Mõnekümne minuti pärast oli tänav vaikne. Kõikjal valitses tühjus. Tulime oma peiduurkast välja ja läksime tagasi baari poole. Jälgisime pidevalt enda ümbrust. Relv oli laskevalmis. Jõudsime baari ukseni. Vaatasime üksteisele otsa. Ootasime teineteise vaikivat nõusolekut. Valmisolekut. Me olime valmis. Valmis kõigeks. Me avasime ukse. Ukse tundmatusse. Ukse baari, kus oli toimunud veresaun. Me avasime ukse.

17.

            Põrandal lebasid elutud kogud. Baarmen ja osad tuttavad koristasid põrandal olevat verd. Päris mitu maas lebavat olid täiesti võõrad. Süütud inimesed. Nende hulgas ka üks töökaaslane. Ta polnud mulle kunagi meeldinud, aga tema liikumatut keha ma ikkagi näha ei tahtnud. Mees sulges ukse. Mina läksin leti äärde. Valasin omale klaasi kangemat. Jõin. Jõin kohe mõnuga.

            Mõne aja pärast oli baar jälle korras. Kui keegi oleks sisse tulnud, poleks ta osanud arvata, mis just toimunud oli. Polnud jälgegi veresaunast. Polnud elutuid kogusid põrandal. Polnud paanikas inimesi. Polnud murelikke nägusid. Muusika käis kõlarites edasi. Baarmen oli leti taga naeratav. Rõõmus. Mõni tähelepanelikum oleks näinud ta silmis muret, kuid see oli hästi peidetud. Baar tundus tühi, kuid tagatoas olime meie. Lisaks meile olid seal ka kehad. Kehad, millega tuli meil nüüd tegeleda. Enne, kui tööle asusime, räägiti meile edasisest plaanist. Me pidime selle värdja kätte saama. Asi polnudki nii väga kättemaksus, vaid pigem tema haiges käitumises. Tema terroriseerimises. Süütute inimeste tapmises. Jah. Meie tööülesandeks oli inimesi kõrvaldada, aga me ei rünnanud kunagi süütuid. Me ei terroriseerinud. See polnud eetiline.

            Saime oma tööülesanded kätte. Vanade aegade mälestuseks pidin mina kahest laibast lahti saama. Mul polnud selle vastu midagi. Mõneti oli mul isegi hea meel. Asi polnud nii väga selles, et kellegi keha pidin lõhki lõikama metsa viima või maha matma, vaid pigem selles rahulolus. Ma võtsin seda alati kui põetamist. Ma aitasin neil inimestel rahu leida. Aitasin neil edasi liikuda. Minna kaugemale sellest maisest põrgust. Tihti mõtlesin ma ka ise selle peale, mis minu tulevik mulle tooks. Kas ma pidin samamoodi lõpetama? Tükeldatuna mõne hundi kõhus. Kas mina leiaks omale rahu? Kas ma seda üldse vääriksin? Rahu.

            Mõne tunniga olid asjad aetud ja oli aeg tagasi koju minna. Käisin enne ka poest läbi. Meil oli nuge juurde vaja. Ja ka süüa. Aga põhiliselt nuge. Kuigi relvad on kasulikud, on lähivõitluses nuga parem. Ma teadsin küll, et päris olukorras ma ei võtaks nuga, kuid end pidi siiski kõigeks ette valmistama. Ma ostsin isegi esmaabikoti koju. Ma polnud kindel, miks ma seda tegin. Spontaanne ost, kui nii võib öelda.

            Kodus olid endiselt pinged õhus. Teistsugused pinged. Kui varem oli ta olnud pahane ja solvunud, siis nüüd oli olukord vähe teine. Pinged tulid hirmust. Valvsusest. Valmisolekust. Sõime vaikides. Ilma midagi kokku leppimata hakkasime treenima. Lähivõitlustehnikad. Noavõitlus. Lasime isegi aknast tuvisid. Kõik saime pihta. Treenisime lihaseid. Sõime jälle. Toas võttis võimust vaikus. Kärsitus. Rahulolematus. Pidevalt oli tunne, et midagi jäi tegemata. Et me polnud piisavalt valmis. Pidevalt käisid pilgud mu telefoni suunas, ootades kõnet. Kartes sõnumit. Me vajasime mingitki päästikut. Me vajasime midagi, mis meile hoo sisse annaks. Me ei suutnud seal majas enam niisama olla.

            Ma kirjutasin talle. Kogu passimine ajas mu hulluks. Ma pidin midagi tegema. Ma kirjutasin sellele psühhopaadile. Ma tahtsin teada saada, miks ta mind rahule ei jäta. Mida ta üldse tahtis. Saatsin sõnumi ära ja jäime ootama. Ootasime pool tundi. Tunni. Ei mingit vastust. Ja siis ma sain aru, miks vaikus oli. See oli kogu aeg olnud Punane, kes mulle sõnumeid saatis. Ja tema oli surnud. Mul polnud Kaabu numbrit. Mul polnud Muskli numbrit. Mul polnud mitte mingit infot mitte kummagi kohta. Ma ei saanud midagi teha. Järjekordne tupik. Et mitte niisama hulluks minna, otsustasime hulluks minna treenides. Kõik need pinged olid aga nii suureks paisunud. Ma ei suutnud end kontrollida. Tema ei suutnud ennast kontrollida. Noavõitlusest sai sõnavõitlus. Üksteise ähvardamine. Solvamine. Targutamine.

            Mul viskas see kõik üle. Viskasin noa täpselt mehe peast mööda, otse seina. Tüübi silmad põlesid vihaselt. Ta polnud seda oodanud. Ka mina olin üllatunud. Aga ma olin rohkem vihane. Ma vajasin värsket õhku. Viimase asjana ütlesin ma talle, et ta võib oma tukiga põrgusse minna ja seal kõva venda mängida. Tõmbasin omale jope peale ja marssisin korterist välja. Mul oli ükskõik kuhu või kauaks. Peaasi, et minema saaks. Mulle aitas sellest, kuidas minuga käituti. Aastaid oli mind koheldud kui kõntsa. Mingid suvalised tänaval, kes pidasid õigeks mind peksta. See kokk, kelle elu eesmärk ei läinud täide. Ma elasin endiselt. Punane ja tema sõimusõnad. Kaabu ja tema kahepalgelisus. Ja nüüd tema. Tema. Ma poleks seda eales osanud arvata. Muidugi. Pingelises õhustikus öeldakse tihti seda, mida ei mõelda, kuid olukord läks liiga väljakannatamatuks.

            Jalutasin vist tunde tänavatel ringi. Peas ketrasid mõtted Kaabust. Tema debiilsest kinnisideest mu elu ära rikkuda. Jõudsin isegi järeldusele, et see Kaabu oli kuidagi tolle kokaga seotud. Mõtlesin tülist. Temast. Ma tundsin end halvasti, et minema tormasin. Tahtsin vabandada. Teha nii, et kõik oleks nagu varem. Oleks tahtnud aega tagasi keerata. Enne seda sõnumit. Enne terrorit. Kolida minema. Elada nagu normaalsed inimesed. Ma ei tahtnud enam seda elu.

            Kui koju tagasi jõudsin, siis ta juba magas. Kõik oli vaikne ja rahulik. Olin kindel, et vabandan ta ees järgmisel päeval. Et kaome kohe hommikul. Hakkame elama oma elu. Elu, kus pole tapmist. Elu, mis ei koosne terrorist. Elu, kus kõik hakkab paika loksuma. Elu, mida me tegelikult pidime elama. „Ma räägin temaga kohe hommikul. Esimese asjana. Teen kohvi. Vabandan. Ja siis kolime me ära. Põgeneme sellest põrgust. Veel ei ole hilja. Põgeneme. Just. Ma räägin talle. Esimese asjana. Hommikul. Ma räägin.“

18.

Järgmine päev oli endiselt pingeline. Me ei vahetanud ühtegi sõna. Vaatasime vaikides telekat. Käisime väljas jooksmas. Käisime korra ka baaris. Me ei rääkinud ühtegi sõna. Ma küll üritasin, aga alati lõin araks. Tema pilk. See ütles rohkem kui sõnad. Ta ei soovinud minuga rääkida. Ta ei soovinud mind näha. Ta ei soovinud minuga tegemist teha.

            Kogu pinge kestis ka järgmised kaks päeva. Me ei vestelnud. Pidevalt olid teravad pilgud. See ajas mu hulluks. Ma tahtsin asju selgeks rääkida. Iga kord, kui suu lahti tegin, vaatas ta mind oma jäise pilguga ja ma kivistusin. Kogu julgus oli kadunud. Ma ei mäletanud enam, mida öelda tahtsin. Kogu jõud mu kehast kadus. Selleks piisas vaid pilgust. Pilgust, mida ta vaevu kasutas. Mida ta polnud minu peal kunagi varem kasutanud.

            Kui see vaikimine oli juba kolmandat päeva kestnud, otsustasin midagi ette võtta. Ma ei saanud seda asja niisama jätta. Eelneva päeva õhtul oli mees välja läinud ja polnud tagasi tulnud. Alles kolmanda vaikimispäeva lõunal tuli koju. Minu küsiva pilgu peale ta lihtsalt raputas pead. Selline see meie vestlus oligi. Mulle aitas. Ma tahtsin asjad selgeks rääkida. Rääkida talle oma plaanist. Tahtsin saada temalt mingitki sõnalist vastust.

            Otsustasin, et teen õhtuks spagette. Tema lemmikuid. Olin kindel, et siis ta leebub. Vähemalt nii paljugi, et ta on nõus mind kuulama. Kui mina poodi läksin, jäi tema koju magama. Arvatavasti oli kogu öö üleval olnud. Mul polnud selle vastu midagi. Saigi rahulikult toimetada. Kui ma aga tagasi koju tulin, oli korter tühi. Eeldasin, et ta läks baari oma närve rahustama. Mingi osa minust muutus küll ettevaatlikuks ning paranoiliseks, kuid ma ei lasknud sel süveneda. Ma usaldasin teda. Olin alati usaldanud.

            Nagu võluväel ilmus mees just siis välja, kui mul toit valmis sai. Ometi oli midagi väga valesti. Ta ei öelnud mulle endiselt midagi, kuid ta pilk oli hirmul. Paanikas. Ta tormas tuppa, ilma et oleks minu poole vaadanud ja jooksis sama kiiresti uuesti välja. Ma lihtsalt seisin ukse vahel. Miski oli väga valesti. Kui mees uksest sisse astus, nõretas ta higist. Ta silmad olid suured. Ainuke asi, mida ta tegi, oli relva võtmine. Ma polnud teda sellisena kunagi näinud. Miski mu sees teadis, et asjad on jõudnud liiga kaugele.

            Helistasin agentuuri. Samal ajal, kui ma bossiga rääkisin, otsisin üles ma ka oma relva. Kõne taustal oli kuulda püssipauke, joobunud meeste hääli ja karjumist. Ma teadsin täpselt, kus ta oli. Ma teadsin kuhu ma minema pidin. Ma teadsin ka seda, et mul oli väga-väga kiire. Ma põhimõtteliselt jooksin. Jooksin autosse. Kirusin valjuhäälselt ennast. Teda. Kaabut. Kogu seda jama, millesse olin meid tõmmanud.

            Terve tee oli mul tunne, et keegi jälgib mind. Iga kogu, kellest ma möödusin tõi mulle külmavärinaid peale. Ma nägin igal tänavanurgal Punase irvitavat nägu. Tema mõnitavaid silmi. Ma teadsin, kes selle kõige taga oli. Ma lihtsalt lootsin, et asjad polnud veel nii kaugele läinud. Ma lootsin, et ma jõuan. Ma palvetasin. Ma ei teinud seda kunagi. Aga tol hetkel. Seal autos. Ma palvetasin. Ma kartsin nii tohutult. Ma tundsin end süüdi. Ma lootsin. Ma kihutasin ja mind ei huvitanud mitte miski peale selle, et ma õigeks ajaks kohale jõuaksin.

            Tormasin baari sisse. Baarmeni silmist oli näha, et olukord oli hullem, kui ma kartsin. Muidu kerge olekuga mees osutas käega personaliruumi poole ja rüüpas ise viskit. Ta ei joonud kunagi töö ajal. Näha teda joomas oli midagi kummastavat. Ta silmad olid valulikud. Tormasin tuppa ja tardusin paigale. Lasud. Toss. Karjumine. Vaikus. Kaos. Kõike seda olin ma kõige rohkem kartnud. Tema hääle vaikust. Mehed karjusid, tormasid toas ringi, kuid tema häält ma ei kuulnud. Ma ei jõudnud kuigi kaua ukse juures seista, kui mind pikali tõugati. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Mul oli ainult üks eesmärk. Ma pidin ta üles leidma. Ma pidin ta juurde pääsema. Ma pidin ta päästma.

            Mõne nädala eest ostsin ma talle sinised tossud. Need samad sinised tossud, mis mulle kohe silma jäid. Roomasin ta juurde. Ignoreerisin kõike, mis mu ümber toimus. Tol hetkel huvitas mind ainult tema. Ma tundsin, kuidas pisarad voolama hakkasid. Ma teadsin, et olin hiljaks jäänud. Aga ma pidin tema juurde pääsema. Pidin teda nägema. Ma lootsin, et ta polnud veel kadunud. Kui ta poole jõudsin, nägin, kuidas ta mind vaatas. Näkku ilmus pisike naeratus. See oli kõik. Tol hetkel ta pilk klaasistus. Ma ei jõudnud. Tol hetkel läks minus midagi väga katki. Kõik peatus. Kaotas tähtsuse. Kõik.

            Möll mu ümber ei olnud aga kaugeltki läbi. Mehed karjusid ja mind äratas alarm, mis suitsust tööle läks. Kivistumisest ärgates läksin ma kohe mehe lähedale. Hoolimata verest. Hoolimata elutust kehast. Hoolimata  kuuliaukudest kehas. Hoolimata kõigest, mis mu ümber toimus, panin ma oma pea ta rinnale. Ma teadsin, et ma ei kuule tema südame lööke enam kunagi. Ei tunne tema rindkere tõusmist. Ma ei saanud ka lihtsalt minema minna. Ma nutsin ta elutul rinnal. Tundsin, et kogu mu elu sai läbi. Kogu jõud mu kehast oli kadunud. Ma ei saanud ta rinnal kuigi kaua olla, sest üsna pea tulid kiirabitöötajad. Ma tundsin ühe kätt oma õlal. Ma teadsin, et oli aeg minna. Ma ei suutnud. Ma ei suutnud teda sinna jätta.

            Ma polnud kindel, kuidas ma sealt ikkagi lõpuks välja sain. Mäletan ainult seda, kuidas ma üritasin oma valu ära juua. Istusin kõige tagumises lauas. Lauas, kus ka tema tavatses istuda. Lauas, kus me tihti nalja viskasime. Lauas, kus me polnud enam ammu istunud. Istusin. Jõin. Nutsin. Aeg-ajalt käis baarmen minuga rääkimas. Ta üritas minu mõtteid mujale saada. Üritas teha nalja. Üritas lohutada. Ainuke asi, mida ma tahtsin, oli juua. Juua ja seda valu unustada. Ma tundsin endal mitmete pilke. Murelikke. Haletsevaid. Mõnitavaid. Ma tundsin hukkamõistu. Põlgust. Ma tundsin endal väga mitmeid pilke, kuid ma ei teinud neist välja. Ainuke, kelle pilku ma endal tunda tahtsin, oli läinud. Kadunud. Ma oleks olnud nõus kõik ära andma, et isegi tema külma pilku veel endal tunda. Kasvõi seda jäist pilku. Peaasi, et ta elus oleks. Peaasi, et ta hingaks. Peaasi, et ta elaks.

            Ärkasin kodus. Ma polnud kindel, kuidas ma sinna sain. See ei huvitanud mind. Tõusin voodist. Pea käis ringi ja valutas, kuid need olid tunded, millest ma lahti tahtsin saada. Need tuletasid meelde mulle eelnevat. Avasin kapi ja võtsin välja pudeli viina. Ma ei tahtnud süüa. Ma ei tahtnud kedagi näha. Ma ei tahtnud ka, et keegi mind näeks. Ma ei tahtnud kellestki midagi kuulda. Ma tahtsin lihtsalt juua. Juua ja unustada. Juua ja magada. Mu elu oli kaotanud igasuguse mõtte.

            Enne, kui ma öösel magama suutsin jääda, tuli mulle sõnum. Sõnum anonüümselt isikult. „Sina oled järgmine!“ 

19.

            Vaatasin seda sõnumit tükk aega. Jõllitasin. Viha. Ahastus. Kättemaksuhimu. Valu. Kõik need tunded. Kõik need läksid iga korraga tugevamaks, kui ma neid kolme sõna lugesin. Mina pidin järgmine olema. Mina. Minu pärast olin ma mehest ilma jäänud. Minu pärast. Mina. Ma pidin midagi tegema. Ma pidin kätte maksma, isegi kui see oleks mind tapnud. Ma lihtsalt pidin.

            Otsisin kapist omale riided, relvad. Ma polnud magada saanud. Need paar tundi, mil ma tõesti magasin, olid täidetud õudukatega. Elasin kordi ja kordi läbi seda hetke, mil ta lahkus. Kuidas ma hiljaks jäin. Kuidas ta silmad klaasistusid. Kuidas Kaabu mind kauguses jälgis. Kuidas revolvri toru minule oli suunatud. Kuidas ma kuulsin Punase mõnitavat häält. Kuidas igalt poolt kajas, et mina olen süüdi. Ma küll magasin, aga ei maganud ka. Ma ei suutnud. Ärkasin higisena üles. Vaatasin uuesti seda sõnumit ja andsin magamise osas alla. Otsustasin, et pean kohe end liigutama hakkama. Valmistuma. Sest see, mis tulema pidi, ei saanud kerge olema.

            Enne kodust välja astumist jõin veel julgustuseks pitsi ja läksin oma saatusele vastu. Olin Kaabule juba sõnumi saatnud. Ma ei kavatsenud oodata. Veel vähem hirmunult oodata. Ma tahtsin selle asjaga ühele poole saada. Ma teadsin, et see lõppeb surmaga. Kas minu või tema. Surm oli see, mis selle kõige lõpetama pidi. Ma olin valmis surema, aga ma olin veelgi rohkem valmis tapma. Mu sees oli valu. Seesama valu, mille Kaabu oli sinna pannud. Ja ainuke viis, kuidas sellest valust lahti saada, oli ta maksma panna.

            Ma ei kartnud midagi. Ma ei kartnud kedagi. Mul polnud enam midagi kaotada. Ma olin muutunud robotiks. Tapamasinaks. Mul puudus hing. Mul puudusid tunded. Ainult valu. Tühjus. Kättemaks. Ma tahtsin näha verd. Polnud vahet, kellele see kuulus. Ma tahtsin näha oma käes veel viimaseid kordi tuksuvat südant. Ja see süda pidi kuuluma Kaabule. See süda mu peos, mille ma puruks pigistaks. Ka see valu poleks olnud piisav, et panna teda mõistma seda, mida ta mulle tegi. Mitte ükski piinamistehnika ei annaks edasi seda valu, mida mina olin pidanud kogenud.

            Otsustasin enne Kaabuga kokkusaamist veel baarist läbi käia. Teavitada. Jätta hüvasti. Tänada. Tänada kõige eest, mida see töö oli mulle kaasa toonud. Tänada nende vestluste eest. Tänada toetuse ja naljade eest. Jätta hüvasti baarmeniga. Jätta hüvasti teistega, kes seal olid. Anda neile teada, mida ma tegema lähen. Anda teda, et nad ei muretseks. Sest minul polnud enam midagi kaotada. Ma läksin oma saatusele vastu püstipäi. Valmis kõigeks. Aga ma ei saanud seda teha enne, kui olin ära näinud kõik need, kes minust hoolisid.

            Baari jõudes valdas mind jõuetus. Ma ei suutnud isegi uksest päriselt sisse minna, kui maailm keerlema hakkas. Kõik mälestused. Kõik see valu. Kõik tuli korraga minuni ja lõi mu jalust nõrgaks. Ma polnud selleks valmis. Tundsin, kuidas pisarad silmisse valguma hakkasid. Kuidas silme ette tekkisid pildid tossavast toast. Karjetest. Paukudest. Veristest kogudest. Tema elututest silmadest. Sellest viimasest naeratusest.

            Tundsin, kuidas keegi mind toetas. Kuulsin kellegi häält. Aga see hääl oli justkui vee all. Kaugel. Summutatud. Võõras. Miski selles hääles oli ometi tuttav ja rahustav. Ma ei suutnud sõnu eristada. Ma ei suutnud oma silmi avada. Ma ei suutnud püsti tõusta. Ainuke asi, mida ma suutsin, oli rahulikumalt hingata. Need tugevad käed aitasid mind kuskile istuma viia. Hetkeks need käed kadusid mu kõrvalt ja mind valdas tohutu paanika. Mind valdas hirm. Üksindus. Külmavärinad. Olin valmis sealsamas endalt elu võtma. Lihtsalt puhtast hirmust. Hirmust teadmatuse ees. Hirmust, sest mind jäeti üksi. Hirmust, et see, mis tuleb, on hullem. Kuid enne, kui ma jõudsin oma värisevate kätega relva haarata, tundsin ma uuesti neid tuttavaid käsi oma õlgadel. „Joo.“ Mu kätte ilmus pits. Ma jõin. Mõne aja pärast suutsin ma end natukenegi kokku võtta, et silmad avada. Mu kõrval istus baarmen. Ma ei suutnud end vaos hoida ja puhkesin taas kord nutma.

            Paari tunni pärast olin ma suuteline juba rääkima. Näitasin talle sõnumit. Rääkisin oma plaanist. Tahtsin näida tugeva ja enesekindlana. Ma teadsin, mida tegema pidin, kuid kõik, mis ma enda ümber nägin, nõrgestas mind. Olin suutnud end tuimemaks teha, kui baarmeniga plaani arutasime. Ometi tundsin ma pidevalt tema juuresolekut. Tema pilku. Ma polnud kindel, kuidas tema sellesse kõigesse suhtub, kuid ma ei saanud Kaabut niisama minema lasta. Ma ei saanud ka hirmus elada. Ma pidin sellele lõpu tegema.

            Olime otsustanud, et kutsume Kaabu sinna. Baari. Meil oli kindel plaan paigas. Algul räägin temaga mina ja kui ta midagi üritama peaks, on mul seljatagune olemas. Mul oli ainult üks tingimus. Mitte keegi ei tohtinud sekkuda enne, kui mina olin teadvuse kaotanud või väga suures ohus. Mitte keegi peale minu ei tohtinud oma elu ohtu seada. See oli minu ja Kaabu vaheline asi. Ma ei saanud panna end vastutavaks ka nende surmade üle. Kuigi paljud polnud sellega nõus, siis lõpuks sain ma ikkagi oma tahtmise. Nüüd jäi üle ainult oodata kuni kõik pihta hakkab ja Kaabu kohale jõuab.

20.

            Olime baarist kõik teised külalised välja visanud. Õhk oli pingest paks. Vaatasin närviliselt kella. Ta pidi juba siin olema. Vahetasime vahepeal baarmeniga pilke. Miski ei tundunud õige.

            Olime Kaabut juba üle tunni aja oodanud, kui tundsime suitsuhaisu. Miski põles kuskil. Personaliruumi ukse vahelt imbus paksu suitsu. Ainuke mõte, mis meil peast läbi käis, oli Kaabu. Tema tegi seda. Jooksime õue, kuid uks oli lukus. Olime omaenda tehtud lõksu jäänud. Meil polnud mingit pääsu. Rammisime ust, kuid see ei liikunud paigast. Me olime lõksus.

            Tuba täitus aina enam suitsuga. Hapniku jäi aina vähemaks. Olime küll suutnud ukseprao kinni panna ning ka endale märjad rätikud suu ette panna, kuid see ei aidanud enam. Ka tuletõrje sireene polnud kuulda. Olime oma elude osas alla andnud. Oli vaid minutite küsimus, kui me teadvuse kaotame. Me teadsime seda. Istusime baari leti all. Silmad tossust punased. Minul pisarad voolamas. Ma tahtsin nii väga vabandada, kuid see oleks mul veelgi kiiremini pildi tasku visanud. Kuigi ma ei saanud midagi sõnadega öelda, mõistsime me tol hetkel üksteist täielikult. Vaatasime üksteisele otsa. Need olid meie viimased hingetõmbed.

            Viimane asi, mida mäletasin olid baarmeni silmad.