Pole kohta kus tunda end turvaliselt
Pole kohta kus tunda end iseendana
Pole elu,(emotsioone), tundeid ja mõtteid kurvikaid
Pole kohta kus oleks ohtu
Pole kohta kus maailm meid kujundaks
Pole kohta kus ühiskonna hall mass mind enesesse ei
lämmataks...
Pole kohta....
Aga äkki meenub värvikas kodu ja sõprus-ning perering
Raputan end maast lahti ja läbi hõrgu lõhna, tunnen
sõprusemaitset
Sellist peenetundelist kaitset
Mis loob mu ümber hälli ja...
Langetan müürid ning tunnen joovastavat elurõõmu maitset enda kurgust alla voolamas ja äkki
tõstan pilgu ja näen et mind on ohustamas tšillipipar, selline terav ja punane
hoiatus et nüüd on lõpp, tuleb ürgne instinkt ennast kaitsta oma iseloomu ja
seda osa mida inimesed harva minus näevad, sest tean see taldrik on täis
maitsvaid toite aga väljapool seda turvalisust, mida kaitseb kahvel ja nuga
kaevad seda ka teised, kes mind ei salli, vihkavad ühiskonda, inimesi ja teiste
ning minu iseloomu.
Aga see olen mina ja mina kuulun endale
Mul on juba ausalt ükskõik, turvalisus ei loe, mõtted ka
mitte, sõbrad ja pere lugeda võiks aga ei mina saan ise hakkama!
- Anonüümne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar