teisipäev, 31. märts 2026

Mingi Muusika Ürituse arvamuslugu - Ühe õhtu mitu palet


Trööstitu õhtuhämarus ja üksluine argipäev pidid paariks tunniks pausile jääma ning unustuse hõlma vajuma. Hingerõhuvad kohustused ja olmemured tõmbusid koomale ning moondusid vaevumärgatavaks uduks, mis hajus videvikuga üheks. Loovutasid koha millelegi, mis pakub vaheldust ja turgutust ning ärgitab uuesti elule. See oli miski, mis andis tiivad ka neile, kel muidu lennuvõime puudus. Miski, mis ei vaibu iial – elav muusika.

Pildi autor: Markus Manni

Muidu rahutust tekitavad koolikoridorid täitusid järsku sumeroosa valgusega ja varakevadiselt helge meluga, andes märku, et maailm on talveunest ärganud. Nagu ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi Mingi Muusika Üritus, mis ilmutas end taas täies hiilguses. Sündmus kasvas välja omaaegse Wiedemanni Gümnaasiumi pisut rangemalt piiritletud lauluvõistlusest. MMÜ annab muusikasõpradest ja melomaanidest õpilastele laval suure publiku ees loomingulise vabaduse ning harukordse võimaluse näidata oma salajast palet, mida ehk igapäevaelus kiivalt peidetakse. Mis peamine – kohtunikke saali ei lastud ja pingerida ei moodustatud. Esinejad said vabalt hingata.

Kuna MMÜ toimub üle aasta, süstib see nii esinejatesse kui ka kuulajatesse veel enam õhinust ja ootusärevust. Õhtut kandis ühte liitev meelerahu, mis ka kõige kriitilisemalt meelestatud kuulaja vaigistas. Repertuaaris leidus midagi igale maitsele ja sooja äratundmist koges vist küll iga viimne saalisviibija. Avastasin, et nii mõnigi žanr, millest varem kauge kaarega mööda kõndinud olen, poeb tegelikult sügavale hinge ning teeb seda hoopis teisel viisil kui minu tavapärased lemmikud.

MMÜ-d on alati iseloomustanud väga mitmekesine ja ettearvamatu repertuaar. Seekord jätkus esitusi klassikast pungini ning lavale jõudis nii eesti- kui ka võõrkeelseid palasid. Osalejatele, kellel vilunud pillioskust varnast võtta ei olnud, pakkus kindlat seljatuge vilistlasbänd, kuhu kuulusid LÜG-i legendaarne kunstiõpetaja Karel Rahu, (kuri)kuulus Antti Kammiste, Kristo Kuuse ja Kristjan Lepik. Õhtu sisustasid (nende enda arvates) meeleolukate ja tabavate repliikidega 11ndikud Oskar Kariste ja Hardi Vinkelberg.

Üks esitustest, mis enam hingele kosutust pakkus ja kannustas enda muusikalistes eelistustes korrektuure tegema, oli Kaidi ja Andi duett, millele viimane saateks lõõtsa mängis. Isegi mina, üdini andunud punk- ja rockmuusika austaja, olin sellest võlutud ja leidsin nüüd, et Trubetsky pole sugugi ainus, kes enda laulusõnadega tröösti pakub. Noored esitasid Andi omaloomingulist lugu „Raske aja reinlender”, mis kohe esimestest akordidest publiku üles sulatas ja näolt kortsus kulmu pühkis. Laul pälvis juba oma kohati vastuolulise pealkirja pärast tähelepanu. Reinlender on ju teatavasti tempokas ja elurõõmust pakatav tants. Selle põimimine melanhoolse lüürikaga oli ootamatu lüke, ent see omanäoline kombinatsioon ja selgelt välja joonistuv kontrast avaldas tugevat mõju ning haaras enda lummusesse. Romantilise alatooniga ja pisut ängi viljelevatele ridadele oli antud mänguline vorm. Tants läbi valu. Pala oleks justkui vargsi vihjanud, et liikumises ja vabalt kulgemises peitub jõud ja rahulik meel. Eelkõige muidugi peitub mõistmine teises inimeses.

Anarhist minus ei suutnud mööda vaadata J.M.K.E kuulsaimast loost „Tere perestroika”, mis MMÜ-l kõlas Femania esituses. Lava vallutasid kolm tütarlast, kes tõmbasid publikult oma terava ja otsekohese pillimänguga roosad prillid silme eest. Nad tõid tagasi 80ndate mässu ja vabaduse himu, tirisid inimesed rahulike ja sumedate meloodiate rüpest tagasi reaalsusesse. Lugu äratas järsult kõik klassika saatel letargiasse suigatanud kuulajad. Kiire ja pealetükkiv, peaaegu ahistav rütm ei jätnud lihtsalt valikuvõimalust. Jõulised ja konkreetsed kitarrikäigud lõid koos pulseeriva trummilöögiga ähvardava ja robustse õhustiku. Muidugi ei olnud Femania „Tere perestroika” nii jõhker kui omal ajal Villu Tamme esituses, ent läbitungiv emotsioon jõudis sellegipoolest saalis istujani. Taolist raputavat muusikat oleks võinud olla rohkem – punk ja rock on ju liikumapanev jõud. Seda luuakse inimlikust tungist midagi muuta ja janust teha end kuuldavaks. Paradoksaalsel kombel peitub just agressiivses rütmis ja ilustamata sõnades väljapääs ning vaimne vabadus, sest see on siiras ja jäägitult aus. Pettekujutelmadel ja naiivsetel lootustel pole kohta, tõde ongi halastamatult inetu.

Seejärel aga jõudis vastukaaluks lavale midagi täiesti teistsugust – ABBA. Bänd, kelle looming on unustamatu ja aegumatu ning lummab endiselt kuulajat. MMÜ-l oli kaks solisti, kes paar ABBA lugu taaselustasid – neist ühe veel eriti uues kuues, lauldes seda esmakordselt eesti keeles. Viimase lihvini sätitud välimus, enesekindel pilk ja võidukas hoiak – lava oli üle võtnud Betti, kes juba põhikooli päevil tikkus alalõpmata esinema ja oma helisevat häält demonstreerima. Betti esituses kõlas „Kõik võitja kaasa viib” („The Winner Takes It All”), mida algul oli küll veidi harjumatu ja võõrastav emakeeles kuulda, ent mis peagi lahustas meelehärmi ja peletas eemale skeptilise meele. Laulu muutis veelgi meeldejäävamaks teadmine, et hinnalised sõnad oli Betti küsinud isiklikult Leelo Tungla käest. Tõsi, pisut koomiline oli see, et kuigi solist oli sobiva lüürika leidmiseks palju vaeva näinud, ei olnud ta suutnud siiski laulusõnu endale mällu talletada ning pilk rändas aeg-ajalt jälle paberile.

Mind hämmastas ka Säde ettekandes „Thank You for the Music”, tema inglise keele hääldus oli lihtsalt niivõrd laitmatu ja laulu sõnum jõudis selgelt kuulajani. Samuti jäi eredalt meelde muusikakiiksuga 12.H klassi „Muu ei loe”. Nende hääled kõlasid mahedalt ja kaunilt, paitades kuulajate kõrvu. Märkimisväärt lähenemine oli 10.L klassil, kes lõid laulule „Ära jahtu” meie koolielu kajastavad vaimukad sõnad, mis panid publikut muigama. Number oli haarav ja mõjus kui kirss tordil.

Tol õhtupoolikul vallutasid lava tõepoolest väga erinevad ja mitmekülgsed numbrid. Ruumi jätkus nii solistidele kui ka ansamblitele, kelle kõigi südameasjaks oli oma meelismuusika kuulajani tuua. Esinejad said vist küll peale lavalt maha astumist dopamiini üledoosi ja uue elujaatava hingamise, mis nakatas ka publikut.

Rahutus ei purenud enam.

laupäev, 23. märts 2024

Aasta koolide võrgustiku õpilasvahetus

20.-22.03 olid LÜGis kuus vahvat noort Tallinna 32. keskkoolist ja Võru gümnaasiumist. Teisel päeval peale tunde uurisime, millised on olnud muljed. 







Kuidas te meie kooli iseloomustate ühe sõnaga? 


Lisanna: Avatus. 

Mailis: Hubane. 

Aimei: Nunnu. 

Kaisa: Avarus.

Ats: Sõbralik. 

Kertu: Rõõmus. 


Mis enim meelde jääb?


Lisanna: Ma arvan, et muusikatunnid.

Mailis: Kõik on nii toredad ja vastuvõtvad.

Aimei: Kool on nii sõbralik ja kõik on hästi toredad ja nunnud.

Ats: Meelde jääb kindlasti Võlv. Selline väga äge ja hubane.

Kertu: Hetkel on kõige rohkem meelde jäänud Võlv, sest seal on mugav ja hubane.



Kas te MMÜle lähete? Mis on ootused?


Lisanna: Lähen, kindlasti. Tahan näha, mis siin toimub ja tahan kuulata, kuidas inimesed midagi esitavad ja see on väga lahe. See tundub väga põnev. Ma ei oska sellest veel midagi arvata, ma ei sea veel mingeid ootuseid endale. Tulen kohale ja vaatan, mis see on. Tundub lahe.

Mailis: Lähen, ootused on kõrged, sest olen ühte esitust juba näinud ja tundub lahe.

Aimei: Lähen, kindlasti ootan 10H etteastet, sest meie klass. 

Kaisa: Lähen, ootuseid väga ei olegi. 

Ats: Ikka jah, nagu Markus ütles siis loodetavasti tuleb mõni vale noot ja saab nalja.

Kertu: Lähen, ootused on suured, sest neid proove kaugemalt kuuldes tundub tulevat äge üritus.


Kas te reedesel inseneeriapäeval osalete? Miillised on ootused?


Lisanna: Ja lähen, ma ei tea, mis sellest oodata. Ma tean, et mind pandi kirja kuhugi, aga ma ei tea millistele. Midagi inseneeria kohta, ma arvan.

Mailis: Lähen, ootusi pole, sest ma ei tea isegi, kuhu ma lähen, meile pole öeldud, aga see tundub huvitav.

Aimei: Ma lähen, ootusi väga ei ole, ilmselt kuulen inseneridest asju.

Kaisa: Ja lähen, pole veel saanud aru, mis sealt tulema hakkab. 

Ats: Ikka, no teada saada rohkem ja äkki isegi minna õppima. 

Kertu: Lähen, ma ootan saada uusi teadmisi.


Vt ka Instagrami postitusi #lyg_tegelased:) https://www.instagram.com/p/C43WlbctAQy/

https://www.instagram.com/p/C43Wye3twNK/


Küsitlesid Aurelia Ärsis ja Meribel Lepp,

Instagramis Lotta Kärssin


teisipäev, 13. veebruar 2024

Tervitused Emajõe Ateenast!




Mina olen Karolin. LÜG-i vilistlane, endine LR, kellest on nüüdseks saanud esmakursuslane  Tartu Ülikoolis erialal humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamine põhikoolis (lihtsalt ja lühidalt HUM).

Esialgselt olin isegi ehmunud, et kas tõesti lähen mina õpsiks õppima, kuigi seda alati eitanud olen. Noh, tegelikult on see nimetus natuke eksitav, sest õpetajaks saavad ainult need, kes sotsiaalpedagoogikasse spetsialiseeruvad. Neile antakse 6. taseme sotsiaalpedagoogi paber. Lisaks on sellel erialal võimalik valida veel viie suuna vahel: eesti keel ja kirjandus, inimeseõpetus, inglise, vene ja saksa keel. Nende viie suuna valijad saavad pärast kolme aastat lihtsalt haridusteaduste bakalaureuse kraadi, mis on eelduseks, et magistris õpsiks õppida, lihtne ja loogiline. Ehk siis tegelikult on loogilisem öelda, et õpin haridusteadust.



Sisse, sisse, uks on lahti!


Siia erialale sisse astumine erilisi jõu- ja ilunumbreid ei nõudnud. Punktid arvestati välja riigieksamite tulemustest (eesti keel 40% ja mata 20% + 16 punkti laia eksami sooritamise eest) ja vestlusest (40%). (Väike spikker: näiteks on eesti keele eksami tulemus 70 p, siis sisseastumisel arvestatakse sellest 40% ehk 28 p. Oletame, et laia mata tulemus on samuti 70 p, millele liidetakse veel 16 p ehk kokku on 86 p. Summast arvestatakse 20% ehk 17,2 p. Sama kehtib ka vestluse punktide kohta.)  

Minu ülepaisutatud ettekujutus sisseastumiskatsest nägi välja umbes nii, et mind võtavad vastu hästi ametlikud, null huumorisoonega, vana kooli õppejõud, kelle küsimused ulatuvad tuumafüüsika tasemeni (nii, nagu on Ameerika filmides ju…). Väike hädas mina istun nende vastas, ühtegi asjalikku sõna öelda ei oska. Õnneks see fantaasialend erilist pinget mulle ei tekitanud, kuna Tartu oli minu edasiõppimisplaanides pigem plaan B. 

Tuleb aga tunnistada, et neid Ameerika filme ei tasu uskuda, sest mul oli üllatavalt põnev ja vahva vestlus väga rõõmsameelsete õppejõududega. Kõik küsimused olid täiesti jõukohased ja mõtlemapanevad, mis ei lasknud ärevusel tekkida ja muutsid olukorra põnevaks. Otseselt ei olnudki õige või vale vastusega küsimusi, rohkem arvamuse avaldamine eesti hariduse teemal. Muidugi seadis see vestlus kõik minu varasemad valikud kahtluse alla. 

Katsete lõppedes polnud ma absoluutselt valmis selleks, et uksed avanevad kõigile neljale erialale, millele kandideerisin. Lähedaste arust oli see muidugi kõva saavutus, aga ma ise sellega ei hoople, sest olin ilmselgelt teinud endale karuteene. Mul puudusid eelistused, mis tähendas, et pidin alles nüüd hakkama seda kõige kõigemat valima. Pärast korduvat aju ründamist sai mõni tund enne tähtaega asi otsustatud - minust on saanud Tartu Ülikooli HUM. Jaa-jaa, lähen oma sõnu sööma.





Ema, ma olen ülikoolis!!!


Oota, kuhu ma nüüd ära eksisin?! Terve esimese kuu ei olnud absoluutselt seda tunnet, nagu käiks koolis. Loengud meenutasid rohkem mingisugust TED Talk’i laadset kokkutulekut ja ütlen ausalt, mul oli enamustes neist tohutult igav. Sel ajal käis korduvalt peast läbi mõte, et võtaks õige paberid välja. Kõik tundus väga vale, mis viis korraks ka allaandmiseni ehk loengud ja kodutööd jäid unarusse. Õnneks hakkas viimasel hetkel tööle kaine mõistus, mis utsitas edasi katsetama. Nüüdseks julgen öelda, et see, mis toimus koolis septembris ja mis detsembris, on nagu öö ja päev. Olen veendunud, et ka kevadsemester on midagi täiesti uut, sest õppeained on juba rohkem teemakohased. (Teadmine tulevikuks: isegi, kui sul on juba väljaastumise paber arvutis lahti, pane see rahulikult kinni tagasi. Esimene semester koosneb ainult sissejuhatavatest ainetest, mis ei anna erialast erilist aimu. Mingil määral hakkab asi selgemaks saama alles teisel semestril. Jätka pigem seda ahastust tekitavat kodutööd, mis sind siia piiripealsesse punkti tõi. :)) Natuke ootamatu oli see, et loengute ainus ülesanne oli näidata nobedaid näppe konspekti kirjutamisel ja, noh, kuulata õppejõu juttu, kui aega üle jääb (või laadida Moodle´ist alla slaidid, teha copy paste ja lebotada. Mina küll nii ei teinud :D) Tegelikult harjub sellega päris ruttu, alguse asi ikkagi. Ülikooli puhul on tegelikult mugav see, et tunniplaanis on selgelt välja toodud, kas toimub loeng, seminar, praktikum või hoopis kollokvium (ehk millisest tunnist võib puududa ja millisest mitte). Kes veel ei tea, siis väike tutvustus: loeng, nagu juba enne sai mainitud, sisaldab lihtsalt kuulamist ja konspekti tegemist. Seminaris toimuvad peamiselt arutelud loengus tutvutud teemade üle. Praktikumis tehakse grupi- või individuaaltöid samuti kordamise eesmärgil. Kollokviumi ehk eksami/arvestuse ülesehitus sõltub juba õppejõu fantaasiast, kas see on suuline või kirjalik, koolis kohapeal või Moodles. 


Karolin Aru