Trööstitu õhtuhämarus ja üksluine argipäev pidid paariks tunniks pausile jääma ning unustuse hõlma vajuma. Hingerõhuvad kohustused ja olmemured tõmbusid koomale ning moondusid vaevumärgatavaks uduks, mis hajus videvikuga üheks. Loovutasid koha millelegi, mis pakub vaheldust ja turgutust ning ärgitab uuesti elule. See oli miski, mis andis tiivad ka neile, kel muidu lennuvõime puudus. Miski, mis ei vaibu iial – elav muusika.
 |
| Pildi autor: Markus Manni |
Muidu rahutust tekitavad koolikoridorid täitusid järsku sumeroosa valgusega ja varakevadiselt helge meluga, andes märku, et maailm on talveunest ärganud. Nagu ka Läänemaa Ühisgümnaasiumi Mingi Muusika Üritus, mis ilmutas end taas täies hiilguses. Sündmus kasvas välja omaaegse Wiedemanni Gümnaasiumi pisut rangemalt piiritletud lauluvõistlusest. MMÜ annab muusikasõpradest ja melomaanidest õpilastele laval suure publiku ees loomingulise vabaduse ning harukordse võimaluse näidata oma salajast palet, mida ehk igapäevaelus kiivalt peidetakse. Mis peamine – kohtunikke saali ei lastud ja pingerida ei moodustatud. Esinejad said vabalt hingata.
Kuna MMÜ toimub üle aasta, süstib see nii esinejatesse kui ka kuulajatesse veel enam õhinust ja ootusärevust. Õhtut kandis ühte liitev meelerahu, mis ka kõige kriitilisemalt meelestatud kuulaja vaigistas. Repertuaaris leidus midagi igale maitsele ja sooja äratundmist koges vist küll iga viimne saalisviibija. Avastasin, et nii mõnigi žanr, millest varem kauge kaarega mööda kõndinud olen, poeb tegelikult sügavale hinge ning teeb seda hoopis teisel viisil kui minu tavapärased lemmikud.
MMÜ-d on alati iseloomustanud väga mitmekesine ja ettearvamatu repertuaar. Seekord jätkus esitusi klassikast pungini ning lavale jõudis nii eesti- kui ka võõrkeelseid palasid. Osalejatele, kellel vilunud pillioskust varnast võtta ei olnud, pakkus kindlat seljatuge vilistlasbänd, kuhu kuulusid LÜG-i legendaarne kunstiõpetaja Karel Rahu, (kuri)kuulus Antti Kammiste, Kristo Kuuse ja Kristjan Lepik. Õhtu sisustasid (nende enda arvates) meeleolukate ja tabavate repliikidega 11ndikud Oskar Kariste ja Hardi Vinkelberg.
Üks esitustest, mis enam hingele kosutust pakkus ja kannustas enda muusikalistes eelistustes korrektuure tegema, oli Kaidi ja Andi duett, millele viimane saateks lõõtsa mängis. Isegi mina, üdini andunud punk- ja rockmuusika austaja, olin sellest võlutud ja leidsin nüüd, et Trubetsky pole sugugi ainus, kes enda laulusõnadega tröösti pakub. Noored esitasid Andi omaloomingulist lugu „Raske aja reinlender”, mis kohe esimestest akordidest publiku üles sulatas ja näolt kortsus kulmu pühkis. Laul pälvis juba oma kohati vastuolulise pealkirja pärast tähelepanu. Reinlender on ju teatavasti tempokas ja elurõõmust pakatav tants. Selle põimimine melanhoolse lüürikaga oli ootamatu lüke, ent see omanäoline kombinatsioon ja selgelt välja joonistuv kontrast avaldas tugevat mõju ning haaras enda lummusesse. Romantilise alatooniga ja pisut ängi viljelevatele ridadele oli antud mänguline vorm. Tants läbi valu. Pala oleks justkui vargsi vihjanud, et liikumises ja vabalt kulgemises peitub jõud ja rahulik meel. Eelkõige muidugi peitub mõistmine teises inimeses.
Anarhist minus ei suutnud mööda vaadata J.M.K.E kuulsaimast loost „Tere perestroika”, mis MMÜ-l kõlas Femania esituses. Lava vallutasid kolm tütarlast, kes tõmbasid publikult oma terava ja otsekohese pillimänguga roosad prillid silme eest. Nad tõid tagasi 80ndate mässu ja vabaduse himu, tirisid inimesed rahulike ja sumedate meloodiate rüpest tagasi reaalsusesse. Lugu äratas järsult kõik klassika saatel letargiasse suigatanud kuulajad. Kiire ja pealetükkiv, peaaegu ahistav rütm ei jätnud lihtsalt valikuvõimalust. Jõulised ja konkreetsed kitarrikäigud lõid koos pulseeriva trummilöögiga ähvardava ja robustse õhustiku. Muidugi ei olnud Femania „Tere perestroika” nii jõhker kui omal ajal Villu Tamme esituses, ent läbitungiv emotsioon jõudis sellegipoolest saalis istujani. Taolist raputavat muusikat oleks võinud olla rohkem – punk ja rock on ju liikumapanev jõud. Seda luuakse inimlikust tungist midagi muuta ja janust teha end kuuldavaks. Paradoksaalsel kombel peitub just agressiivses rütmis ja ilustamata sõnades väljapääs ning vaimne vabadus, sest see on siiras ja jäägitult aus. Pettekujutelmadel ja naiivsetel lootustel pole kohta, tõde ongi halastamatult inetu.
Seejärel aga jõudis vastukaaluks lavale midagi täiesti teistsugust – ABBA. Bänd, kelle looming on unustamatu ja aegumatu ning lummab endiselt kuulajat. MMÜ-l oli kaks solisti, kes paar ABBA lugu taaselustasid – neist ühe veel eriti uues kuues, lauldes seda esmakordselt eesti keeles. Viimase lihvini sätitud välimus, enesekindel pilk ja võidukas hoiak – lava oli üle võtnud Betti, kes juba põhikooli päevil tikkus alalõpmata esinema ja oma helisevat häält demonstreerima. Betti esituses kõlas „Kõik võitja kaasa viib” („The Winner Takes It All”), mida algul oli küll veidi harjumatu ja võõrastav emakeeles kuulda, ent mis peagi lahustas meelehärmi ja peletas eemale skeptilise meele. Laulu muutis veelgi meeldejäävamaks teadmine, et hinnalised sõnad oli Betti küsinud isiklikult Leelo Tungla käest. Tõsi, pisut koomiline oli see, et kuigi solist oli sobiva lüürika leidmiseks palju vaeva näinud, ei olnud ta suutnud siiski laulusõnu endale mällu talletada ning pilk rändas aeg-ajalt jälle paberile.
Mind hämmastas ka Säde ettekandes „Thank You for the Music”, tema inglise keele hääldus oli lihtsalt niivõrd laitmatu ja laulu sõnum jõudis selgelt kuulajani. Samuti jäi eredalt meelde muusikakiiksuga 12.H klassi „Muu ei loe”. Nende hääled kõlasid mahedalt ja kaunilt, paitades kuulajate kõrvu. Märkimisväärt lähenemine oli 10.L klassil, kes lõid laulule „Ära jahtu” meie koolielu kajastavad vaimukad sõnad, mis panid publikut muigama. Number oli haarav ja mõjus kui kirss tordil.
Tol õhtupoolikul vallutasid lava tõepoolest väga erinevad ja mitmekülgsed numbrid. Ruumi jätkus nii solistidele kui ka ansamblitele, kelle kõigi südameasjaks oli oma meelismuusika kuulajani tuua. Esinejad said vist küll peale lavalt maha astumist dopamiini üledoosi ja uue elujaatava hingamise, mis nakatas ka publikut.
Rahutus ei purenud enam.